BLOGI: Liigne fookus kavatsusele loob pingeid.

Liigne tähelepanu oma kavatsusele tekitab pingeid. Mooji

Kas Sa julged näha, miks meis on tendents klammerduda – suhetesse, inimestesse, asjadesse, mälestustesse, harjumustesse või ootustesse? Klammerdumise vajadus on üsna tõenäoliselt hoopis hirm tõrjutuse ees.

Aga kui vaataksime seda asja veidi teise nurga alt? Mis Sa arvad, kui ütlen, et inimeste omavahelised suhted ei toimi mitte kunagi, kui püüate seda toimima panna!? Kui alatasa püüda ja panustada, muutub see ühele osapoolele tüütavaks ja koguni eemaletõukavaks. Selle asemele on tarvis vabadust ja seesmist tugevust, teadmisi ja tarkust. Ilusa suhte loomine on vabaduses sündinud ja seal osatakse ka üksteisele anda piisavalt hingamisruumi, mitte lämmatada pideva töö ja panusega, kus tasakaal võib kergesti käest libiseda ja vabaduse asemele tulevad piiratud tingimused ja ootused. 

Miks ma sellest aga räägin, on pilt, mis aastate jooksul aina sagedamisi mu silme ees avaneb. Erinevatel suhteteemadel olen oma klientidega arutlenud juba aastaid ja vaadelnud nende kasvamist ja arengut kõrvalt. Samuti näen ja tajun muutusi enese elus. Ja ükskõik, millisetest suhtetest me siinkohal räägime – vanemate ja laste vahel, tööandjate ja töötajate vahel, sõprade vahel ja partnerite vahel. Kõige enam paistab aga silma see, et see hetk, kus fookus läheb oma sisemaailma ja oma sisemise tarkuse ja armastuse pealt väljapoole, tekib kaos. Sel hetkel tundub, nagu suhted muutuksid maksekorraldusteks kaubavahetuse raames – “ma annan sulle seda ja sina anna mulle toda. Mina olen nii palju suhtesse panustanud, nüüd ootan ma, et ma saaksin samaväärselt tagasi. Ma ootan, et kui sina annad mulle, siis saan mina kah sulle anda..” jne.

Kuid kuidas see seostub klammerdumisega? 

Kui oleme saavutanud ühel hetkel olemise kerguse ning see valdab meid üleni, tahame sageli seda seisu säilitada, hoida kinni sellest, et see enam ei muutuks. Me kipume klammerduma oma saavutatud heaolu seisundisse,märkamata, et ka meis eneses tekib automaatselt seesmine vastuseis ja see tunne pistab plehku. Hirm midagi kaotada (jah, ka tunnet), on selle eelduseks, et see tunne kaob… Kõlab jaburalt, aga just nii see kipub olema.

Suhteid iseendaga ega teistega ei saa hoida, veel vähem kinni hoida. Suhteid saab lihtsalt nautida. Saades selles taipamises ajas kogenumaks, mõistame, et need lihtsasti nauditavad suhted on puhtad ja kerged kasvama ja avarduma. Seetõttu kui võtta ära liigne tähelepanu millegi kinnihoidmiselt, tekib suurem potentsiaal selle realiseerumiseks.

Seetõttu kui sa oled jõudnud nö tühjusesse ja lihtsalt olemisse iseeneses, ei vaja sa enam kellegi heakskiitu või tähelepanu. Tundub ehmatav, aga su ette kerkib hoopis teistmoodi vabadus, kus märkad, et muuhulgas ei vaja sa koguni seda, et keegi sind armastaks.. jah, tean, see on omamoodi sürreaalne ning arusaamatu, kuid on samas täiesti peadpööritav vabadus! Just seesinane seesmine vaikus ja hetke märkamine. Sellest hetkest alates ei klammerdu sa ka enam armastuse külge, vaid see saab tühjas ruumis (sinus eneses) ise olla, kasvada ja areneda ning laieneda piiramatult ja tingimusteta.

Aga veel… Oled sa mõelnud, kas kõik, mis tundub ja paistab olevat hea, peab saama sinu omaks (omandiks)? Kas pead sellest kinni hoidma? Mis on tegelikkuses selle taga? Ja ma julgen arvata, et see on hirm.. Mis saaks siis, kui su kõige suurem hirm saaks teoks? Mis siis juhtuks sinuga? Kas julged tunda hirmu? Kas julged suurimat hirmu elustumist pealt vaadata ja millesse sa siis klammerduksid? 

Kas meie hirmud pole mitte lihtsalt meie projektsioonid meie mõtetele? Me arvame teadvat midagi, sest kunagi varem on sarnases olukorras olnud valus tagajärg. Kuid kui võtta arvesse see, et iga sekund meie elust on unikaalne ja mingid korduvad mustrid on siiski alati erinevad, annab see meile ometi valesignaali.. miks me usume oma mõtteid ja mustreid rohkem kui midagi muud? Miks on meie mõttetasand nii palju rohkem hinnatud ja meie tunnetus, intuitsioon ja tajud suisa naeruvääristatud? Kas olete kunagi sellele mõelnud?

Minu üdini heatahtlik soov sellel jõulueelsel ajal on, et me oskaksime näha põhjuseid, miks me millegi külge tahame klammerduda? Mis on selle tegelik alateadlik põhjus? Kas me samastame ennast sellega, mille/kelle külge me klammerdume? Sest kui me vabastame klammerdumise (sh kinnisideed) ja astume seisu, kus on täielik lõdvestumine ja uudishimu näha elu erinevaid vaatenurkasid, saame me palju rikkamaks ja tunneme ennast palju õnnelikumalt! Me ei aja taga enam mingit mõistuse loodud ideaali ja illusiooni, vaid oleme valmis millekski veelgi enamaks. Sest just seda see olukord endaga tavaliselt kaasa toob – midagi palju enamat, kui oskasime ettegi kujutada! Ja me saame üheks nende seast, keda ei ole vaja enam kadestada, kelle moodi olla ja elada. Oleme ise otsustajad, kes valivad alati kogu potentsiaali, mis olemas on! 

Olgu meie suhted nii iseenda kui teistega vabad ning loomingulised ning kui võtta nendest ära klammerdumised ning tingimused, näeme üsna kiiresti, kui hüppeliselt tõuseb rahulolu tasand, millest polnud osanud isegi unistada!

Rõõmsat pühadeootust!

Liis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga