Tuult ja lund keerutab igas suunas ülevalt alla ja paremalt vasakule. Selline tunne, nagu tuul mängib „elu“-mängu lumega. Aga iga hetkega koonduvad lumehelbed siiski hangeks ja nii nad siis istuvad siin isekeksis. Igaüks neist unikaalne ja kordumatu.
Olen siin jälginud seda kõike kõrvalt rõõmu ja rahuloluga. Kuid seespidiselt on minus tuli, mis lõõmab ja otsib väljapääsu. Mingis mõttes on see rahulolematus, kuid teadvustan endale vaid, et iga asi omal ajal – jumalik ajastus, nagu tavatseb mu kallis sõber öelda. See on see jumalik ajastus, minu valmisolek, julgus astuda järgmine samm. Ma tean, et mind on ees ootamas midagi võimast. Aga ma ei hakka isegi unistama või täpsemalt seda ette kujutama, sest mu mõistus on selleks liiga piiratud. Luban lihtsalt oma elul igal päeval olla kordumatu ja üllatada mind. Lasen vabaks endas ootused ja arvamused, ja kõik „aga mis oleks, kui“’d. Vabalangemine ja alistumine sellele loodusjõule, mis on nagunii igas mõttes minust võimsam juhatab mind sekund-sekundihaaval nagunii sinna, kuhu ma pidingi jõudma. Pean olema lihtsalt tähelepanelik ja valvas märkama sellel teekonnal antud märguandeid, soovitusi ja heatahtlikke teekaaslasi.
Juba viies päev järjest siin Kassirattal on olnud muinasjutuline, maagiline ja eriline. Ma olen saanud olla täpselt sellises rütmis, nagu vaja – nii hingeliselt kui füüsiliselt. Ma tulin siia taotlusega teha midagi, mille sündimises ma olen kindel, kuid kuidas see päriselt pidi juhtuma, pole lõpuni nähtav. Nii olen lihtsalt kulgemises ja usalduses, et kõik, mis selle käigus peab sündima, sünnib nagunii kõige paremal moel!
Iga päev kui hämardub, tekib minus naeratus näole. Just pimeduse saabudes on minus tärganud miski eriline. Selline eriline leek. Selle väljendamiseks olen süüdanud kaminas tule ja küünlad nii toas kui õues. Ja seda mitte ilmtingimata selleks, et pimeduses oleks valgust, vaid selleks, et tulehaldjate vägi näitaks mulle oma tantsu. Eile, esmaspäeval, peale õhtusööki aga sõitsin mõned kilomeetrid eemale järve äärde. Lõke, mis seal sündis, soojendas mind ühelt poolt, samas kui teiselt poolt lõõskas jahe tuul aga järve poolt. Muigega tuletasin endale meelde inimese polaarsust ja selle tundmine seal – looduses – oli nii ilmekas kogemus. Mul piisas vaid tulele vahepeal selg keerata, kui soojendas ta siis mu selga samamoodi, nagu ennemini mu nägu. Samal ajal, kui selg sai soojaleevendust, tundsin aga oma näol karget talvetuult, mille tulemusena voolas pisar mööda mu põski allapoole. See polnud aga teps mitte rõõmu- või kurbusepisar, vaid see oli tänuliigutusest looduse ees. Ka seal – pimeduses ja lõkkevalgel polnud mul teha muud, kui nentida rõõmsameelselt, et ükskõik, kui palju me ka ei koge, õpi ja näe, on meil alati võimalus veelgi kaugemale ja sügavamale minna. Me oleme piiritud ja meie võimed on piiritud. Me oleme piiramatu potentsiaaliga! Päriselt! Ausalt! Aeg on lihtsalt alistuda paratamatusele ja jälgida, kuidas elu veeretab meie ees lahti punase vaiba, millel võime täiesti 100% rahuloluga kõndida selles tempos, nagu ise otsustame! Ahou!
PS minult on küsitud mitmeid kordi, kus ma olen veetnud need ajad iseendaga olles. Kui kedagi veel peaks huvitama, küsige julgelt – jagan meelsasti kontakte, pilte ja infot, kellel veel peaks säärane soov tekkima – inimtühja ja vaikusega kaetud loodust nautima!
Homme sätin autorattad mööda tuisuseid teidpidi jälle kodukanti. Mind ootavad ees taaskordsed kohtumised iseendaga, teekaaslastega, armsatega! Olge hoitud!
Liis
