Olen mõelnud palju viimasel ajal sellele, kui paljud meist elavad oma mõtetes oma minevikus. Meenutatakse päevi ja sündmusi, kogemusi ja tundeid, meenuvad koguni lõhnad ja maitsed. Minevik kõnnib meiega alati kaasas, kuhu iganes me ka ise füüsiliselt ei rända. Ükskõik, kuhu ja kui kaugele sa ka oma elu eest ei põgene – oma minevikust sa siiski ei pääse. Ka siis, kui muudad oma identiteeti. Ka siis, kui muudad kardinaalselt oma väärtushinnanguid või teed oma elus pöördelisi samme hoopis teises suunas. Ka inimesed, kes on oma traumade või läbielamiste tagajärjel otsustanud teha kannapöörde – ka nemad ei pääse siiski lõpuni oma minevikust.
Aga küsimus on pigem selles, kas, kui palju ja miks peaks oma minevikus siiski viibima?
Mul on au olnud kuulda nii paljude inimeste lugusid. Need lood on kõik minevikus aset leidnud. Need lood on neist inimestest tänaseks vorminud ja kujundanud sellised, nagu nad on. Kuid teinekord jäävad minevikulood meid kõiki nii jõuliselt kummitama, et häirivad elus edasiliikumist. Tunnistan, et vahetevahel raputan ka iseennast justkui oma mälestustest ärkvele, et mitte jääda sellesse püsivalt elama. Muide, vahel on vaja meis kõigis raputust, et küsida endalt ausalt, kas oleme valmis ikkagi minevikust loobuma ja vaatama, kas meid on elus üllatamas ja ootamas veel midagi enamat?! Sest minevikus on palju väärtust, millest pole me nii kergekäeliselt valmis loobuma. See on meie jaoks olnud üks osa meie endi kasvamise ja arengu loost. Ja ometi näen seda, kuidas nii paljud meist pole rahul oma olevikuga, sellega, mis on juba saavutatud ja ka tuleviku ees on teadmatusest ja ebakindlusest tingitud ärevus. Mõtlen, et minevikku tuleks hoopis tänada. Teha talle sügav kummardus ja asetada ta mälestuste-riiulile, mitte kaasas kanda.. või mis?
Kui minevikus on aset leidnud midagi, mis on teinud meile haiget või jätnud meid mingiks ajaks kildudena lebama, on meil seda enam keeruline tulla praegusesse hetke. Aeg on halastamatult edasi liikunud, aga meie oleme jäänud tükkideks rebituna veel vanasse aega kinni. Aga kui killud on ühel hetkel lõpuks kokku kogutud, oleme vaikselt ja arglikult tulnud ajale järele. Kuid haigetsaamise kogemus nende samade kildude näol on meil varmalt kaenla all toetava karguna kaasas. Ta otsekui hoiab meid jalgel ning kui keegi soovitab selle kõik siiski maha jätta, võib meile tunduda, et me ei oskakski ilma selle karguta iseseisvalt edasi liikuda.
Kas aga ajal on võime tervendada kõik haavad? Yung Pueblo on kirja pannud sõnad: „Sina ise oled oma tervenemise võti, mitte aeg. Valu, trauma ja pinged jäävad sinu meeltesse püsima, mõjutades sinu tundeid ja käitumist, kuniks oled valmis minema enda sisse. Sind saab tervemaks teha enesearmastus, vabaks laskmine, eneseteadlikkus ja uute harjumuste loomine.“ Tervenemine on aga sageli see, mis ajab inimesi segadusse – kas nad on siis haiged? Haige olemisega on ju väga raske leppida! Ja kui aeg seda haigust ei ravi, mismoodi siis saab enesearmastus seda teha? Kuidas käib vabaks laskmine? Millal võib öelda, et ollakse eneseteadlikkuses ja kas uute harjumuste loomine kompenseerib ja varjutab siis tõesti kõik eelnenu?
Hingehaavad on midagi väga suurt ja tihtilugu veel sügavamat, kui need, mida märkame oma kehal. Hingehaavad on meie sees peidus ja mida valusamad need on, seda enam nad meie eest varjul on. Nende sügavust on keeruline hinnata ja neid ei saa ravida pelgalt plaastri peale panekuga. Nad vajavad hoolt ja tähelepanu. Meie hingehaavad on osa meist ja meie loost. Ja meil kõigil on nad olemas. Küll aga käib nende ravimine ehk tervendamine hoopis teisiti, kui füüsiliste haavade puhul. Aeg ei oma siin tähtsust, vaid kavatsus ja otsus hingehaav üles leida ja talle leevendust pakkuda. Hingehaavade seest leidub enamjaolt palju mineviku traumasid, ka rakumälus esivanematelt saadud uskumusi ja mõttekonstruktsioone, aga ka kogu oma identiteediga seotud piiranguid. Lise Bourbeau on kirjutanud hingehaavade ravimisest, kuna sellisel juhul pääseb inimene lähemale oma tõelise mina avastamisele.
Minu juures käinud inimesed, kes on seni lootnud, et aeg ikka ehk parandab haavad ja valud, on siiski möönnud, et sellest ei piisa. Oluliseks komponendiks on soov aru saada, kes on see tõeline mina? Vahel aga ei pruugi ka see olla piisav ajend, sest see tõeline mina ei saaks olemasolevas ühiskonnas ja keskkonnas võibolla hakkamagi?! Seni on inimene olnud põimunud oma minevikuga nii palju, et sellest loobuda tundub võimatu, veelgi valusam ja keerulisem, kui seni oma hingehaavade ja traumadega koos elamine! Seega – aus küsimus on see, kas valida minevikus elamine või tervenemine? Paraku siin ei otsusta ja lahenda aeg mitte midagi! Lahenduse võib aga tuua isiklik otsus ja selle eest vastutuse võtmine. Siin ei saa kahjuks teha endaga ähmaseid lepinguid, mis annavad võimaluse igal hetkel taganeda. Sest mugavustsoonist – siinkohal minevikust – välja ja edasi astumine tähendab, et hingehaavale pannakse võimsat rohtu, mille tulemusena võib haav korraks küll veel veritseda, kuid seejärel on tervenemine kvanthüppena transformatiivsem, kui miski muu.
Soovin siinkohal tänada oma enda isiklikku minevikku – õppetundide, kogemuste, hingehaavade ja traumade eest! Olen need põiminud ühte köitesse ja asetanud oma mälestuste ja mineviku riiulile, et sealt iga kord möödudes naeratada. Sest see ei otsusta enam minu valikute ja vabaduse üle. Olen lubanud endal terveneda, olgugi, et see pole olnud kerge. Ja kindlasti on endaga tööd teha veel terve eluaeg, kuid nüüd toimub see ennast hoidvalt, heatahtlikult ja vajadusel ka tunnistades, et vajan teejuhti, kes näitab valgust. Ja aeg ei oma enam vastutust ega endist tähendust, sest temast on saanud abiline elu loomulike tsüklite märkamiseks.
Liis
