Meie igapäevane elu on täis sagimist ja asjatoimetusi. Vahel ei ole aega isegi hetkeks hinge tõmmata. Olgugi, et meie keha pole selleks algselt loodud, oleme me siiski juba sünnist saadik ajapikku õppinud siinses maailmas kaasa minema eelkäijate loodud süsteemide ja normidega:
Hingame vaid siis, kui meil on aega?!
Rõõmustame vaid siis, kui meil on konkreetne põhjus?!
Naudime vaid siis, kui oleme selle ära teeninud?!
Otsime õnne ja armastust vaid ja alles siis, kui kõik muu on eelnevalt juba proovitud?!
Mis küll toimub meiega sel ajal, kui peaksime elama oma elu, aga kipume sulanduma teiste inimeste lugudesse?
Siinkohal võiks kirjutada ja arutleda selle üle, mis toimub meie psüühikas või ka keharakkudes mikrotasandil, millised keemilised protsessid on meie toimimisse kaasatud, sest ka see on ju hästi toimiv süsteem?! Kuid mind kõnetas hiljuti veel üks aspekt, mis tuleb aeg-ajalt klientidega vesteldes eredalt esile.
Nimelt meisse kõigisse on mugavalt sisse seadnud elu jooksul saadud emotsionaalsed, psüühilised, füüsilised ja ka vaimsed traumad. Võibolla on liialdus, et need kõik ilmtingimata just traumad on, kuid näeme end ümbritsevat tihti läbi valulugude, mille sõnastamiseks kasutame „traumat“. Traumadest on alati võimalik paraneda ja terveneda, kuid haavad ja armid püsivad aastaid enne, kui nad unustatakse või nende osatähtsus kahaneb praktiliselt sootuks. Kui seda trauma haava aga ikka ja jälle lahti rebida, on meie rakumällu salvestunud infol seda suurem võimalus meid jälle ja jälle triggerdada ehk reageerima panna.
Minu kliendid tulevad minu juurde rääkima oma lugu, kuid vahel unustavad, et nad ei räägi mitte enese lugu, vaid kellegi teise... Nimelt, kui keegi kolmas inimene on pannud teda kannatama, tundma valu, haavumist või hüljatust, ei ole see kunagi seepärast, et ta soovib teisele halba. See inimene tekitab säärase olukorra ainult ja ainult seetõttu, et temas endas on toosama kannatus, valu, haavumine või hüljatus.
Aga mõelgem siis.. Teatavasti annab vastsündinu häälekalt märku oma lähedusevajadusest, kõhutühjusest või ebamugavustundest ning loomulik lapsevanema reaktsioon on sellele vastata hooliva ja armastava teadlikkusega – lapse vajadus tuleb rahuldada. Miks küll oleme siis elu jooksul unustanud, et kui kellelgi on häälekalt ja üsna agressiivselt mingid olulised vajadused rahuldamata ja tunneb ennast kehvasti, võtab valdav osa inimestest seda kuulda hoopis isikliku rünnakuna? Käivitub reaktsioon – kas rünnatakse vastu, süüdistatakse, või võetakse rünnak omaks. Ja traumade ahelreaktsioon, haavade lahti kraapimine on jälle aktiveeritud.
Ja veel üks paralleel – oled sa mõelnud, miks inimesed muutuvad pahaseks, häälekaks ning agressiivseks kui see, millesse nad usuvad, seatakse kahtluse alla? Isegi siis, kui neil on tõekspidamised, mis on aastakümnete jooksul muutunud kinnistunud ning turvalisteks uskumusteks? (Nt varasemad loodusseadused versus religioosne süsteem, tõenduspõhisus versus traditsioonid ja intuitsioon). Nimelt kutsutakse seda kognitiivseks dissonantsiks, kus mentaalne konflikt ilmneb siis kui kinnistunud uskumused vastandatakse päris uue informatsiooniga. Toimub areng teadvuse avardumisena. Sel hetkel aktiveeritakse muuhulgas ka need ajupiirkonnad, mis tegelevad isikliku identiteedi ja emotsionaalsete reaktsioonidega nt ohu korral. Needsamad ajupiirkonnad aga lõpetavad tegutsemise, kui inimene tunneb ennast ohustatuna väga sügaval emotsionaalsel tasandil, mistõttu lakkab paralleelselt töötamast ka ratsionaalne analüüsivõime. Varasem „tõde“ või see, mida teati olevat tõde aga vastandub uue tõega. Mingis mõttes kerkib minul aga siinkohal küsimus ja hasart proovida, kas varasemad uskumused ja uus informatsioon võivad hoolimata pealtnäha vastandlikkusest eksisteerida paralleelselt ja luua hoopis eelduse kõrgematasandilise teadvuse tajumiseks?!
Aga tuleme tagasi minu algse mõtte juurde. Niisiis mis oleks, kui harjutaksime ennast olema empaatilised ja hoolivamad iga päev, jättes kõrvale oma vanad traumad, haavad, enesemanipulatsioonid ja -väärtusetus, eeldused ja ootused välisele maailmale? Mis oleks, kui kasvõi hetkeks prooviks näha teise inimese läbielamist neutraalselt ja sellele mitte vastu reageerides? Mis oleks, kui jätaks sellele inimesele õigus oma loole ja keskenduks vaid enese loo elamisele? Mis oleks, kui õpetaksime oma järeltulevatele põlvedele eeskujuga seda, et rünnakule pole vaja vastu astuda, vaid lihtsalt lasta olla?
Ma soovin, et eemaldaksid ennast sellest rünnakute, haavumiste ja teiste lugude tõlkimisest läbi enese prisma. Eemalda ennast selle võrrandist! Astu lihtsalt kõrvale! Kõrvalt jälgides sa ei eira aga ka ei sekku olukorda. Jäta igaühele tema võimalus avastada oma lugu ja teekonda unikaalsel moel – mida erinevamad need üksteisest on, seda mitmekülgsem ja põnevam see maailm on!
Püüa mõista, et inimene, kelles on lahtine haav trauma näol ja kannatus, annab meile vaid omal moel väga häälekalt teada, et ta ei oska sellega enam hakkama saada. Kannatuses olev inimene ei oska seda sõnumit lihtsalt muul viisil edastada - haav ju veritseb alles! Kuid on meie õigus ja võimalus aidata teda, mitte karistada. Aga kuidas? Kuula seda inimest! Ära kuula pelgalt sõnu, vaid sõnumit selle taga! Ole kohal, leia võimalusel silmside ja kuula nii, et ei võta sõnumit isiklikult! Hoia selle inimese jaoks nn „ruumi“, nagu lapsevanem hoiab oma last süles, otsekui turvalises „ruumis“. Kusjuures kui selline harjutus või vaatenurk saab igapäevaseks praktikaks, võime olla üpris kindlad, et avastame ennastki peatselt hoopis teistsuguses maailmas. Sest sarnane energia tõmbab sarnast energiat. Olla tingimusteta hooliv ja heatahtlik peegeldub meile ka tagasi. On imetlusväärne näha inimeses pingelangust ja lõdvestumist peale enda väljaelamist, lastes tal seda teha lihtsalt kohal olles ja mitte vastu rünnates. Sellega aitame temal endal astuda sammu hoopis uues suunas, sest tavapärase vastureaktsiooni asemel sai ta nüüd oma üllatuseks hoopis mõistmist ja aktsepteerimist.
Mõnusat harjutamist!
Liis
