Mind kõnetas hiljuti üks artikkel, mille avaldas Inc.com. Kuna mulle on Albert Einstein alati huvi pakkunud, refereerin lugu meelsasti.
Albert Einstein avaldas oma tõe selle kohta, mis on õnne saladus.
Nagu üldsusele teada, on Einstein lisaks erinevatele maailma muutvate arusaamadele tuntud ka kui relatiivsusteooria avastaja. Kuid suur füüsik ei tegelenud oma eluajal ainult ruumi ja aja reeglitega. Teda huvitasid ka inimese sisemise meeleseisundi seaduspärad.
Nimelt olla Albert Einstein rääkinud regulaarselt ka õnneotsingutest. "See mida me kõik taga ajame, on ju õnn," ütles ta ühe intervjuu ajal, kui temalt küsiti, mida inimesed 1931. aastal kõige enam ihaldasid. "Kas ka iga ajalootudeng nõustub, et Ameerika linnade elanikud on üldiselt õnnelikumad kui kreeklaste või vana aja Babüloonia elanikud?" mõtiskles ta samal aastal toimunud sümpoosionil.
Kuid ometi suutis ta selle mõistatuse paberile kirjutada. 1922. aastal, mis oli ühtlasi aasta peale Nobeli preemia laureaadiks saamist, olles reisil Jaapanisse, ümbritsenud teda paljud tema austajad. Ka sel ajal mõlkus ta meeltes õnne saladuse küsimus. Nii juhtuski, et kui ta hotellituppa hotelli jooksupoiss tuli, ei andnud ta enamasti mitte jootraha, vaid paberilipikutele sirgeldatud mõtteteri. Ühel päeval aga oli ta kirjutanud sinna selle sama saladusliku õnnevalemi.
Tema õnne saladus seisnes järgmistes ridades: "Rahulik ning tagasihoidlik elu toob inimesele rohkem õnne, kui edu tagaajamine, mida saadab pidev rahutusetunne."
Einstein võis olla füüsikas oma ajast ees, kuid kas ka õnne puudutavate nõuannete osas? Üsna tõenäoliselt püüdis ta siinkohal propageerida rohkem rahulolu kui lõputuid püüdlusi selle poole. Seetõttu pole üllatav, et eelmise sajandi "tarkpea" mõistis tegelikult mõnda asja õnne kohta enne, kui tänapäevased psühholoogilised uuringud seda kinnitasid.
Hea on teada muidugi asjaolu, et õnne mõiste ei ole üldse ennast-määratlev, nagu sageli inimesed seda arvavad. Näiteks Daniel Kahneman (samuti Nobeli preemia laureaat) on öelnud et, õnnest rääkides mõeldakse selle all mõnikord hetkelisi naudinguid, nagu nt šokolaadikoogi söömine või kutsika kaisutamine. Teisel juhul tähendab õnn pigem üldist eluga rahulolu või rahulolutunnet, mis tekib, kui inimene teab, et on saavutanud elus olulisi asju või elanud kooskõlas oma väärtustega.
Kuid need kaks õnnetüüpi on sageli vastuolus. Suurte unistuste tagaajamine ja rasketele eetilistele dilemmadele otsa vaatamine tundub sageli keeruline. Kutsikate paitamine (või ilusate asjade ostmine) tundub lihtne ning tore, kuid kui see on kõik, millega inimene oma elu täidab, jätab see elu olemuse tühjaks.
Teised psühholoogid lisavad, et on olemas veel ka psühholoogiline rikkus, mis on samuti üks õnne vorm ning mis tuleneb rikkalikest ja mitmekesistest kogemustest. See on rõõm tunda, et inimene on näinud ja kogenud suurt osa sellest, mida meie suurel ja laial ning hämmastamapaneval planeedil on pakkuda.
Kõik see tähendab aga, et õnnel on mitu definitsiooni ja igaüks meist saab otsustada, kui palju ja mis tüüpi õnne me siis taga ajame. Einstein mõistis seetõttu üsna selgelt, kui ta tunnistas oma väljaütlemises kahte võimalikku teed - rahulolu suunas või edu suunas.
Ja veel. Psühholoog Frank T. McAndre selgitab: "Töötame sageli väga palju mingi eesmärgi saavutamiseks, oodates siis õnne, mida see saavutus endaga kaasa toob. Paraku libiseme pärast lühikest rahulolu perioodi päris kiiresti tagasi oma algtaseme ehk tavalise eluviisi juurde ja hakkame taga ajama järgmist asja, mis meie arvates teeb meid peaaegu kindlasti – ja lõpuks – õnnelikuks."
Nii Einstein kui ka kaasaegne psühholoogia nõustuvad sellega, et kui sihtida mõnda välist edumärki, ei jõuta kunagi sihtkohta, ükskõik kui kindlalt sinnapoole joosta.
Kokkuvõtvalt, on õnn tasakaalustav teguviis. Liigne püüdlus selle poole jätab inimese tõenäoliselt üksildaseks ja õnnetuks. Kuid ka vastupidiselt sellele üldse mitte tähelepanu andes, jätab see inimesesse kahetsuse. Ja palju sõltub sellest, kuidas keegi oma edusamme märkab. Kas määratleda neid samme siis sisemise meisterlikkuse ja mõjuvõimu või välise, nt au ja raha, järgi?
Ja isegi Einstein ei suutnud 17 sõnasse (originaalis saksa keeles) koondada kõike, mida võiksime õnne kohta teada. Kuid tema "õnneteooria" sedel oli siiski märgilise tähendusega, mida on hea meeles pidada. Õnn ei ole ju lihtne mõiste. Igaüks meist saab selle ise defineerida (ja need määratlused võivad eluaja jooksul muutuda), kuid ükskõik millise määratluse valime, tasuks siiski nende lõputute püüdluste suhtes olla väga ettevaatlik. Liigagi sageli jätab välise edu tagaajamine meid haledalt ühe ja sama koha peale paigale jooksma ja ei saavuta ligilähedalegi tõelist rahulolu.
Maailma edukaima teadlasena teadis Einstein juba 1922. aastal, et see on tõde õnne kohta. Ometi kehtib see ka praegu.
Elu paradoks on, et oleme teinekord oma teadmistes justkui "oma ajast ees", kuid isiklikult olen näinud, et ajast ees olemine ja riskimine teatava viltuvaatamise ning hinnangutega, loob siiski suure võimaluse kogeda ka sügavat rahulolu ja õnnetunnet. Küllap Albert ikka teadis, mida mõtles ja rääkis.
Mõnusat õnne kogemist ajast ja ruumist sõltumata!
Liis
