BLOGI: Julgusest

Tänane kirjutis on küpsenud mu sees juba väga väga pikka aega. Alles hiljuti küsitlesin ka sotsiaalmeedia vahendusel, millest inimestel oleks huvitav lugeda ja väga mitmelgi korral sooviti lugeda just sel teemal, mis ka mu mõtetes on olnud. Nimelt soovin täna jagada oma vaatenurka julgusest.

Mis see julgus siis õieti on ja miks see nii oluline meie jaoks on? 

Olen läbi elu jälginud kõrvalt ennast ja teisi inimesi ja ikka arvanud, et otsuseid tuleb teha läbi pika eneseanalüüsi, ajapikku asju “seedides” ja tunnetades. Küll aga märkan selle kõrval veel üht olulist nüanssi, mida ei saa kuidagi jätta tähelepanuta! Nimelt on meis kõigis olemas see “nupp” nimega julgus, mis aitaks teha esimese (isegi kui see on arglik) sammu.

Kui nii võtta, siis julguse vastand on hirm, eks? Ja kui mu vastuvõtu tooli potsatab mõni klient, siis üsna tihti kuulen nende suust esimesena seda, et nendel on tohutu hirm. Neil on hirm teha otsuseid; neil on hirm, et midagi halba võib juhtuda; neil on hirm, et nad teevad valesid valikuid; neil on hirm läbikukkumise ja enese naerualuseks tegemise ees; neil on hirm ELAMISE ees!!! 

Üks väga äge inimene Eestis, kes tegeleb samuti teraapia ja koolitustega, viis mõni aasta tagasi läbi ühe kursuse. Päeva lõppedes anti meile – osalejatele – üks huvitav ülesanne. Kui me arutlesime, millised on hirmud meie sees, oli nö terapeudi ehk vestluspartneri ülesanne selle juures küsida “aga mis on kõige hullem asi, mis sinuga siis võib juhtuda, kui see nii läheb, mida sa kardad?”… nii me siis pommitasime neid küsimusi ja vastuseid omavahel. Ja just sel õhtul jõudis minusse see teadmine, et kui ma jäängi kartma teha erinevaid samme oma elus, jäävad enamus seiklused, õppetunnid ja ägedad kogemused saamata!

Jah, julgus võib olla ühtpidi hirmutav, aga samas teistpidi tohutult vabastav! Kuna see teema huvitas nii paljusid, siis saan vaid mõistatada, miks? Kas sellepärast, et enamjaolt kardetakse olla julged? Aga kui sa oled julge – kas siis on kukkumine eksimuse korral valusam? Mida sa siis ikkagi tegelikult julguse puhul kardad? Kardad võtta esimest sammu? Kardad teiste halvakspanu? Kardad üksindust, kui su julgusele on järgnenud eemaletõukamine? Miks sa kardad ELADA? Miks sa arvad, et Elamine tähendab igaks juhuks ettevaatlikult ja häääästi vaikselt oma mugavustsoonis ja rutiinis olemist, kus kõik on üliturvaline ja sa ei pea tegema kunagi otsuseid või valikuid, mis nõuaksid “üle piiri” astumist? 

Hea lugeja, kui sa ei julge täna teha esimest sammu, siis millal veel? Sa elad alateadlikult pidevalt ootuses ning lootuses, et aja jooksul, kui mingid asjad mööduvad või lahenevad, et SIIS julged sa teha otsuseid ja elama hakata! Mis sul ometi viga on???!!!

Olen väga tihti kuulnud inimesi arutlevat, et kui nad ülikooli lõpetavad, siis nad soovivad kohe abielluda ja luua pere, sest SIIS saavad nad lõpuks hakata oma elu elama, on õnnelikud ja igati rahulolevad. Mõni aga soovib oma elu hakata tõeliselt elama siis, kui nad on loonud karjääri ja saavutanud teatud edukuse. Kui noored emad unistavad sellest, et nende lapsuke hakkaks kõndima, küll siis läheks elu ilusamaks ja paremaks, nad julgeksid võtta rohkem aega enesele. 

Tead, reaalsus on aga see, et Elu on rada, mida mööda sa kõnnid. Me veename ennast pidevalt mõistusega, et kui üks või teine olukord või sündmus või eesmärk on meie elus täidetud, siis oleme justkui julgemad hakata oma elu elama! Aga ei ole ju! Meie elud on koguaeg täis väljakutseid ja kõikumisi. Parim, mida me selle juures teha saame, on olla õnnelik ja rahulolev just praeguses hetkes. Aga mu hea lugeja – see eeldab ju ometi vastutustunnet oma elu ja tervise eest! See eeldab, et JULGED elada! Me ei saa kunagi saada õnnelikuks! Me saame otsustada, et oleme õnnelikud praegu! Ka siis, kui elu ei ole kõige kergem või kui meil on vaja mugavustsoonist välja tulla – võtta vastu elu keerdkäigud. Tea, et alati ei pea kiirustama oma kogemustest ja lahenduskäikudest läbi tulema. Sa ei pea alati lahti laskma oma vanadest mustritest, õigustustest, haavadest, kurbusest, minevikust, egost jm – aga mida sa saad teha, on olla JULGE nende ees seistes ja lubades asjadel lihtsalt olla. Julge tunnistada, et sa oled vahel valesti toiminud, et sa oled vahel kukkunud või haiget teinud. Palu lihtsalt vabandust. Nii enese kui teiste ees ja püüa edaspidi oma tegu heastada.

Miks mu jaoks see teema nii oluline on? 

Tundub, et minu elus on viimased aastad olnud kõike muud, kui mugavustsoon. Ühel hetkel otsustasingi olla piisavalt (hull)julge ja avastada elu hoopis teiste nurkade alt! Ma lubasin endale seda, sest see oli möödapääsmatu! Miks? Sest tundsin, et ma ei elanud, vaid eksisteerisin. Eksisteerisin ühiskonnale selle kõige kasulikumas mõttes – ma olin kuulekas süsteemi osa, kes täitis oma “ettemääratud” rolli, kes ei julgenud astuda ühtki üleliigset sammu, sest “aga mis siis saab, kui…”. Ma kasvatasin hoolega juba lapsepõlvest peale endale maske ja müüre ette, et keegi ei näeks, mida ma tegelikult mõtlen-tunnen-arvan (naerualuseks tegemise hirm, tead ju küll!?) Muide – enamus meist siin ühiskonnas tegutsebki just nii. Ja mul on sellest nii kahju! Sest kui mina julgesin vaadata omaenda maskide taha, teha “süda lahti”, olla haavatavam, kui kunagi varem; astuda julgusega esimesed sammud selle poole, et ma vähemalt prooviksin elada nii, et ma teadlikult uusi maske ette ei pane, avanes mu kogu olemuses midagi nii uskumatult olulist – potentsiaal, millest mu polnud varasemalt aimugi!

Nojaa, astusin julgusega esimesed sammud, mis pani nii mõnegi inimese kulme kergitama! Pani nii mõnegi inimese kahtlema minu täiemõistuslikkuses… Ja ometi tunnistasid nad kõik ühest suust, et näevad täna mind hoopis teistmoodi, kui varem. Ka nemad olid näinud varasemalt neid maske ja müüre – nad nägid seda “raamides” inimest. 

Ma soovin sulle, hea lugeja, täna öelda, et ma ei kahetse mitte ühtki tehtud tegu, astutud sammu, väljaöeldud sõna, tundeid, mida tunnen ja valikuid mida teen! Sest ma JULGEN! Sest ma tean, et mul pole mitte midagi kaotada! Kõik, mida arvame kaotavat läbi julgete otsuste ja sammude, on vaid piirangud, oletused ja eeldused, mida meie mõistus püüab genereerida, see on vaid hirm! Vahel kipun ka mina minema liiga HULLjulgeks, kuid ometi elustub minus just siis tõeline tuli ja kirg!

Ma loodan, et julgus ei jäta mind kunagi maha, sest see, mida olen läbi julguse saanud ja saavutanud, on hindamatu väärtusega! Ennekõike, mis puudutab enese sisemist arengut! Kõik, mis on tehtud julgusega, on seotud olnud oma mugavustsoonist väljatulemisega! 

Niisiis, hea lugeja! Tee endalegi väljakutse! Alates tänasest tee kasvõi üks imepisike julgustükk – otsusta tulla välja mugavustsoonist ja hirmust! Nii kuni 31. detsembrini 2019. Ja alusta oma uut aastat uue taotlusega, mille märksõnadeks on julgus, vabadus ja armastus! Iga päev üks väike samm!

Anna mullegi teada, kuidas Sul läks ja mismoodi elu muutus!

Ilusat advendiaega soovides,

Sinu terapeut,
Liis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga