Igaüks vajab enda kõrvale oma hõimu. On selleks tema perekond, lähedased, sõbrad või koguni rahvas. Hõim on see, kus saad olla sina ise ilma häbitundeta, maskideta ja ootusteta. Sind aktsepteeritakse seal hinnangutevabalt ja tingimusteta.
Mul on isiklikult ääretult suur tänutunne, sest just praegu – oma elu kõige keerulisemas, väljakutseid esitavamas, valusamas ja raskemas olukorras – on mu hõim mulle nii lähedal. Mu õed ja vennad. Mu tõelised hingekaaslased. Me oleme aegade jooksul kogenud koos kõike – pisaraid, valu, kurbust ja leina; rõõmu, naeru, õnne ja armastust; maagiat, tervenemist ja südamest südamesse jagamist. Eile, kui olin otsustanud viimase jõu kokku koguda, et saabuda paika, kus „maailm“ saab otsa ja kus elab maagiline ühendus sügava vaimse, spirituaalse ja hingelise maailmaga, leidsin ma eest lisaks vaikusele ka oma hõimu. Nemad ajasid omi asju ja mina omi. Aga hetked, kus hoidsime üksteist embuses, läbisin ma justkui armastuse koridori, kus olin hoitud, mõistetud ja TERVENDATUD. Ka ilma sõnu kasutamata.
Iidsed traditsioonid, mis osaliselt ka veel tänapäeval on elus, on minu jaoks väga olulised. Mitmed nende traditsioonide praktikad toimivad suurepäraselt ning austan ja eelistan seetõttu nende algupärandit väga! Mis on aga nende kõikide praktikate ühine nimetus? Hõim ja tervendamine. Sisuliselt tähendab see seda, et vanasti tuli hõim kokku, kui kellelgi oli abi vaja. Nii vaimse, hingelise kui füüsilise haigusega tegeleti täpselt nii kaua, kuniks inimene oli jälle terve. Sellele inimesele anti vaikust, rahu, tingimusteta armastust. Põlisrahvaste külades olid selleks eraldi telgid või tipid, kuhu kogunesid kõik oskajad ja teadjad hõimuliikmed, keda kutsuti shamaanideks või koguni nõidadeks. See oli püha toiming, kus pühenduti täielikult tervendamisele. Ja tegelikult polnudki vahet, kas tegemist oli füüsilise keha või hinge raviga – seda võeti nagunii kui ühtset tervikut. Sest mõistke ometi, et meie hing, vaim ja keha pole eraldiseisvad ühikud, vaid üks. Me ei saa mitte kunagi tervendada vaid üht ja siis arvata, et kõik muu laheneb. Meil on alati vaja pühendada tähelepanu tervikule – suurele pildile. Sest mis seal salata – vahel tuleb ette ka minu igapäevatöös olukordi, kus inimene oma sõnutsi soovib küll füüsiliselt terveks saada, aga hingeliselt kohe teps mitte.. mismõttes, küsite?! Jah – kui hingelised traumad on piisavalt suured, et nendest läbi tulemine on veel nii tohutu valus ja selleks läheb aega, ei pruugi keha tervendamine teps mitte mõjuda.
Seepärast laiutavad ka arstid täna tihti käsi ja ütlevad, et nemad on omalt poolt kõik teinud, aga miski enam ei mõju. Neil ei ole sageli lihtsalt taju ja teadmist, et pelgalt füüsiliste sümptomite eemaldamisest ei ole kasu. Nemadki on omamoodi shamaanid ja nõiad, kuid koolisõpitud raamatutarkus ei tee neid veel tervendajateks. Nende kõrvale on meil vaja tänapäeva shamaane ja nõidasid – kõiki neid, kes oskavad luua seoseid füüsilise, vaimse, psüühilise, spirituaalse, energeetilise ja veel teiste osade vahel. Kuigi „nõid“ on meie ühiskonnas negatiivse alatooniga, on tegelikkuses ju alati nõiad olnud need, kelle poole pöördutakse tervenemise eesmärgil. Algupärand ka Eesti ajaloos on nõial kui taimetargal – see, kes teadis looduse ja taimede keelt. Kes oskas näha seda, mida teised ei näinud. Kes oskas kasutada loodusressursse selliselt, et toimuks keha isetervenemine. Ma usun, et täna teavad juba kõik, et inimese keha on ju isetervenev mehhanism. Rakutasandil. Meie keha uueneb ja terveneb alati loomulikul viisil, kui talle see võimalus anda. Seetõttu ei tasu ka igasuguse palaviku või sümptomi korral kohe keha töösse sekkuda ravimitega – tasub pigem uurida, mis tekitas kehas reaktsiooni ja kas keha saab ise selle läbiprotsessimisega hakkama või mitte. Muide, teadupärast ka vanas Hiinas sai arst töötasu ainult siis, kui kõik inimesed tema külas olid terved, mitte siis, kui ta oli kedagi terveks ravinud. Seetõttu tegeles ta igapäevaselt sellega, et hoida kõik oma hõimu inimesed tervete ja õnnelikena. Hawaiil aga kasutatakse ka tänini tuntud massaazitehnikat koos palvetega, et tervendada inimest. Seda massaaži tehakse koos hõimuga täpselt nii kaua, kuni inimene on jälle tervenenud. Küllap taolisi näiteid võib tuua igast maailmanurgast.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna pikemalt kirjutada...
Tulen siinkohal suure ringiga tagasi oma algse mõtte juurde – hõim ja tervenemine. Inglise keeles on hõim „tribe“. Aga viimasel ajal kõnetab mind sellest veelgi enam sõna „sisterhood“. Isegi mitte „womanhood“, vaid just „sisterhood“. Sellele pole eesti keeles tegelikult mitte ühtki kõlavat ja täpset vastet, mistõttu kasutan sõna õeskond. Mida see endas minu jaoks kätkeb, on toetus, hoitus ja üksteise jaoks kohalolus olemine selle kõige sügavamas ja südamlikumas mõttes. Minu ümber on olnud elu jooksul palju inimesi, kuid alles siis, kui olin oma vaimse arengu teekonna kiiremas faasis, resoneerusid minuga mu õed. Me ei pruugi üksteist näha nädalaid ja kuid, kuid me oleme mõtetes, tunnetes ja teatud telepaatilises ühenduses koguaeg. Mu kõige lähedasem õeke tajub täna minu energiaid ja seisundit koguni nii palju, et sõnu polegi vaja! Aga mida ma selle õeskonna temaatika juures tahaksin siiski välja tuua, on see, et ühiskond on meid hoidnud nüüdseks juba liiga pikalt patriarhaalses kui mitte öelda meesenergia dünaamikas. On aeg liikuda matriarhaalsusesse ehk naiselikkusesse. Ma toon siinkohal mõned mulle hetkel kõige olulisemad näited ja mõtted, mida oleks suisa kohustuslik igaühel täna enda jaoks läbi tunnetada.
Esiteks, kas teile ei tundu, et ühiskond on meid pannud sünnist saadik olukorda, kus meilt oodatakse koguaeg midagi enneolematut, seatakse tingimusi, eeldatakse aina suuremat pingutust? Meie loomulik areng ei ole justkui piisav, vaid sellega käib käsikäes võrdlemine. Ajaga võidu jooksmine. Ikka tulemuse.. veelgi parema tulemuse nimel. Ja ülistatakse neid, kes pingutavad alati rohkem, olgugi, et see võib olla eneseohverduse või tervise hinnaga. Mäletan omast käest, kui esimene laps sündis, hakkasin võrdlema nii raamatutarkuse kui teiste samas olukorras olevate emade lastega oma lapse arengut. Millal ta keerama hakkab, millal kõndima, millal rääkima, millal seda ja teist tegema... oma lapsepõlvest mäletan, kuidas võrreldi õpilasi koolis hinnete ja muud soorituste osas. Ikka selleks, et justkui motiveerida teisi rohkem pingutama.. aga ikkagi jäi tahaplaanile iga inimese oma loomulik eripära. Alles hiljuti tutvusin noore inimesega, kes lõpetas gümnaasiumi – tema elu põhiline eesmärk oli saada endale parim auto, uhke nutimaja ja muud materiaalsed hüved. Kui tema kõrval istuv kaaslane aga küsis, et „aga kuhu mina ja meie suhe selle kõrval siis mahub?“, ei osanud nooruk midagi öelda. Tol hetkel mõistsin, et ükskõik, millist akadeemilist haridust meie koolid täna noorele põlvkonnale ka ei paku – ei tule nad selle peale, et meie tulevik vajaks sellest enam hoopis õpetust inimeseks kasvamisest ja inimlikkusest. Nendele noortele oleks hulga asjakohasem anda võimalus arutleda elu põhiväärtuste kohta, sest muidu ei saa ka nende isiksused kasvada unikaalseteks, tugevateks ja julgeteks. Täna on nähtava ja mõistusele mõistetava maailmaga ning pideva infomüraga stimuleeritud noored seisus, kus nad tahaksid samastuda nendega, keda peetakse iidoliteks v gurudeks, mitte leida oma isiklik unikaalsus ja võlu ja seda täiel rinnal elada. Materiaalseid väärtusi ülistav ühiskond kasvatab juurde materiaalseid väärtusi hindava põlvkonna. Kuid kas mitte meie algupärand ja elu põhiväärtused pole meie ajaloos toonud inimestesse tõelist rahulolu?
Ja ometi..
Mida rohkem loeme täna raamatuid, artikleid, vaatame videosid vms – paistab ikka silma vaid üks tõde – inimesed on hingelt katkised. Tänapäeva tõeline epideemia on juba pikemat aega depressioon, suitsiidsus, ärevushäired jms ning päris kurvaks teeb teadmine, et isegi selle osas võisteldakse – kes suuremas augus siis ikkagi istub? kes rohkem tablette neelab? kes kui mitmes teraapias käib?.. Aga tõde on see, et ükskõik, millised on nende noorte inimeste materiaalsete hüvede suurus – mitte kunagi ei leia nad tõelist rahulolu, rõõmu ja õnnetunnet, kui nad pole samal ajal vaimselt ja hingeliselt „toidetud“. Pole siis imestada, et eneseabiraamatud on müügitabelites tipus, vaimseid praktikaid õpetavad kursused, loengud välja müüdud, erinevate seltskondade peamised jututeemad seotud teraapiatega, eneseleidmisega jm vaimsete või spirituaalsete kogemuste jagamisega.
Niisiis minu hüpotees – patriarhaalne ja jõuline, vahel koguni agressiivse alatooniga ühiskond on jõudnud äärmusesse, kus võistlemine, võrdlemine, materiaalsete väärtuste ja pinnapealsete naudingute ülistamine on viinud sügavamate vaimsete ja ka spirituaalsete ehk inimese pärisolemuse kaugenemiseni ehk haigusteni.
Teiseks tahaksin tuua veel ühe väga olulise aspekti. Naised on selles jõulises patriarhaalses võimumängus viidud oma naiselikkuse, väärikuse ja väärtustamise juurest kaugele eemale. Naised on asunud võitlusesse naistega, omaenda õdedega. Ja seda tehakse vahendeid valimata. Kuid naiste tõeline pärisolemus on olla vastand meesenergiale, või kui teistpidi vaadelda – siis täiustada meesenergiat naisenergiaga. Naiste olemus on olla elu loojad, hoidjad, armastajad, aga ennekõike tervendajad oma meestele. Ja teades, kuidas ühte hoidvad naised – õed – loovad maailmaruumis midagi enneolematut, sest nad ongi võimelised ka materialiseerima mitte millestki midagi, on imekspandav, et seda täna alavääristatakse. Koguni nii palju, et naised hakkavad ka ise uskuma, et enda elus hoidmiseks on vaja võistelda teiste naistega. Kui need naised aga oleksid rohkem kõrgemas teadlikkuses, et ühine õeskond – hõim – on kordades väärtuslikum ja selle abil on võimalik liikuda maailmas ja inimkonnas tervikuna hoopis tervenemise suunas, saaksime me kõik olla tunnistajaks millelegi enneolematule!
Meie hõimud saavad olla täpselt nii tugevad ja võimsad, kui siirad ja ausad on nende liikmed. Üksi liikuda on alati võimas, aga hõim toetab ja väestab meid ka siis, kui endal jõud otsa saab. Muide, tunnistan täna ilma igasuguse valehäbita, et minu jõud saigi alles hiljuti otsa. Ma olin kahevahel, kas üldse ja kuidas edasi. Kuid selle asemel, et paluda kaastunnet või minna ohvriseisusse, et keegi seda siis toitma hakkaks, langesin ma päris põhja. Ma olin kaotanud kõik. Ja ma ei teadnud, kas ma enam tahangi midagi uut.. Paraku olen ka varasemalt sarnases seisus oma elus olnud, kuid siis olen toiminud teistsuguse otsuse najalt. Olen summutanud oma valu ja haigetsaamised, mananud ette naerunäo ja lihtsalt tuimalt edasi elanud. Kuniks... Seetõttu olen oma hõimule ja õdedele täna tänulikum, kui kunagi varem – sel hetkel, kui nad võtsid mu käest ja hoidsid lihtsalt ümbert kinni – ärkasin ma jälle elule. Muud polnudki vaja. Ei lohutust, ei kaasatundmist, ei õpetussõnu, ei survestamist ruttu jalule saada... Lihtsalt kohalolu.
Seetõttu on mul eriline soov ja sõnum täna kõikidele naistele ja õdedele – püüdkem leida iseendas ja seeläbi ka üksteises rohkem ehedust ja hoolivust. Leidkem see üksteist toetades ja hoides, mitte röövides väärikust ja armastust teiste arvelt. Hoidkem ühte, sest nii saame olla tervendajad mitte ainult üksteisele, vaid ka meestele ja seeläbi loodusele, maailmale, inimkonnale. Teadke, et nii tervendame me ka kõiki, kes olid enne meid ja neid, kes tulevad pärast meid.
Hoolivuse ja austusega,
Liis
