BLOGI: millegi täiesti uue algus

Võtsin juba tükk aega tagasi vastu otsuse, et mul on vaja veidi vaba aega käimistest, suhtlemistest ja klienditöödest. Tundub, et täpselt seda, mida tellisin, ma ka sain. 😉 Ootamatult sigines mu nädalasse paar täiesti vaba päeva, kus ma ei pea otseselt mitte kusagile minema. 

Olles sellises seisus, olen ma tegelikult kõige produktiivsem. Seega minu mõte, mida olen jaganud juba mitmeid kordi – vaikuses toimub tervenemine – sai minu jaoks veelgi suurema mõõtme. Vaikuses toimub tegelikult palju ja kui me seda hetke teadlikult ei kasuta ja ei ole kohal, jääb nii palju märkamata!

Minu sees toimub igapäevaselt palju – nagu iga inimese sees. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem tahaksin ma, et sellest toimuvast saaks midagi ka teistele kuulamiseks, mõtisklemiseks, lugemiseks ja miks mitte, ka vastuvaidlemiseks. Nii lubasin ma oma „sisehäälel“ hakata mulle jutustama lugusid, mida kirja panna ja ka teistega jagada. 

Olgugi, et alles möödunud suvel tegin ma iseendas palju tööd ja avastasin endas veelgi suurema/sügavama maailma kui varem, sain ma ka teada, et ma ei tohiks oma mõtteid, tundeid ja taipamisi väga teistega jagama. Hmm… Samas aga räägib mu sisehääl lihtsalt nii palju, et mul on kuidagigi vaja seda endast välja saada. Umbes nagu vesi vajab paisu tagant välja laskmist… Noh, proovime siis ja vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb! Saagu, mis saab ja olen rahul sellega, mis tulekul!

Tuleme aga tagasi tänasesse päeva. Kui hommikurutiinid olid tehtud (jaaa! Mul on neid palju! Ja naudin neid ikka iga päev täiel rinnal!), võtsin mõnusasti istet kodudiivanil. Lülitasin välja kõik müratekitajad ja istusin. Muigasin omaette, et kas ma nüüd ootan, millal „vaim peale tuleb või?!“ Ja ei tulnud seda vaimu kohe mitte kuidagi sedamoodi. Ainult mu kass näitas, mida ma võiksin teha. 😀 Võtsin tema kehakeelest eeskuju, tõmbasin villase pleedi endale peale, heitsin pikali ja sulgesin silmad. Veidi aega hiljem kuulsin kedagi ümisemas monotoonselt laulukest. Ausalt – no ei kujutanud ma seda endale ette ja mu peas ei laula „väikene hääleke“! Mul on hoopis naaber, kellel väike laps ja kui ta lapsukest magama uinutab, ümiseb ta tihtipeale unelaulu ning väheaimatav hääl kostub läbi õhutusaukude aeg-ajalt ka minu koju. Kuulasin seda imeilusat ümisemist, kui minus ärkas inspiratsioon. Kohale jõudiski see hetk, kus „vaim tuli peale“, avasin uniste silmadega arvuti ja hakkasin näppe klahvidele toksima. Muide mu kassike oli selleks ajaks kah asendit muutnud ning ilmselgelt tundis ennast omas elemendis tõeliselt naudingut nautimas! (Mul on jätkuvalt temalt veel palju õppida!)

Millest ma siis kirjutan nii hoolega? Mis on need arvukad Wordi-failid, mis mu arvutisse salvestuvad? Oh, kui te vaid teaksite, mida mu mõtted ja tunded on minuga viimastel aastatel teinud! Need kõik on sõnadesse valatud! Osad neist on jagatud avalikult, osad isiklikult, aga enamjaolt on need lihtsalt midagi, mis on sügavuti mind kõnetanud teemadena üles tähendatud. Vahest oleks aeg neid ka jagada? Aga võibolla on iga asja jaoks oma aeg? Nagu mu parim sõber tavatseb öelda „Divine timing“ (eesti keeles „jumalik ajastus“). 

Kell näitab just nüüd keskpäeva ja esimesed tunnid on möödunud, nagu mõni minut. Ka aja mõõde on minu jaoks saavutanud hoopis teistsuguse tähenduse juba aastaid tagasi. Eriti siis, kui avasin selle ülipõneva ukse kvantfüüsika maailma. Põnev on nimelt see, et mida rohkem ma selle kohta õpin, avastan ja uurin, seda huvitavamaks ja põnevamaks see maailm minu jaoks saab! Rääkimata sellest, et päris palju, mida aastaid tagasi pidasin utoopiaks, võimatuks reaalsuseks, unenäoks ja müsteeriumiks, on tänaseks saanud päris käegakatsutavaks reaalsuseks. Ka seda, mida alles hiljuti peeti enamjaolt alavääristades rumalaks, on samuti saanud päris reaalsuseks, mida oma silmaga ka näeme, kogeme ja füüsiliselt tunneme. Minus elav skeptik on alati olnud aga heatahtlik ja uudishimulik. Seetõttu on mu teekond selles huvitavas „teistmoodi“ reaalsuses olnud pigem uuriv, vastuseid otsiv ja küsimusi esitav, mitte hinnanguid andev ja teiste tööd halvakspandult põrmustav.

Just heatahtlikkus, tänumeel ja empaatia on ilmselt see, mis on saanud minu olemuse kõige väljapaistvamaks osaks. Ma usun siiralt, et iga inimene, kes siia ilma sünnib on oma pärisolemuselt samuti heatahtlik, armastav ja empaatiline. Paraku aga elu edenedes ja siinses ühiskonnas kasvades see muutub. Olen märganud, et meie ümber on üksjagu neid, kes oma pärisolemust ei oska välja näidata. Huvitav, kas see tuleneb sellest, et nad pole seda kunagi teinud ja puudub kogemus, või kardavad nad halvakspanu ja hinnanguid teiste poolt? Küllap on omajagu põhjus ka selles, et seda heatahtlikkust ja empaatiat on erinevatel ajastutel rohkem peetud nõrkuseks ja taunitavaks. Noh, igatahes julgen mina täna olla väga palju rohkem see, kes ma tõeliselt olen ja nii oskan iga päevaga aina enam välja kiirata seda, mis vajabki läbipaistvust!

Aga mis siis ikkagi on see, mida ma sooviksin teiega jagada? Seda kõike ongi palju! Sest tol hetkel, kui taipasin, et me koosneme 99% sellest, mida pole võimalik füüsiliselt puudutada ja silmaga näha, avanes mulle enneolematu vaatepilt! Aga ma tean ka seda, et minu mõtted ja sõnad ei pruugi alati jõuda „kohale“, sest need saavad puudutada vaid hinge ja südant. Need aga, kes ei julge, ei oska või ei taha avada oma hinge ja südant, näevad vaid tühipaljast tähtede rodu. Üks märgilise tähtsusega inimene minu elus on mulle korduvalt öelnud, et minu sõnad on tema jaoks olnud alati „liiga hea, et olla tõsi“, tunnistas alles hiljuti, et võibolla (!) on see võimalik, et ta on enda ümber müüri ehitanud… ja võibolla just seetõttu pole minu mõttekäigud tema jaoks tundunud tõesena?!

Seetõttu soovin ma täna sulle, kes sa seda loed, ava oma hing ja süda – vahest jõuab sinuni niimoodi seeläbi rohkem seda, millele oma silmad eelnevalt kinni oled hoidnud. Ja nagu ütles Paulo Coelho: „Inimesed väldivad iga hinna eest muutusi, sest nad on fokusseeritud sellele, mida nad võivad kaotada, aga mitte sellele, mida nad võivad kõike võita!“ 

Niisiis – vahest on õige hetk saabunud läbi selle kummalise „jumaliku ajastuse“ ja sinus on saanud küpseks see julgus avada enda hing ja süda? Vahest läbi selle rikastad sa oma edasised päevad ja ööd juba hoopis suurema rõõmu ja naudinguga ning lubad oma algolemusel särama hakata? 

Lõpetuseks jagan sinuga siin üht märgilise tähtsusega lugu, mis poeb sügavale ja jääb sinna helisema, kui vaid lubad! Tänan!

Ole hoitud!

Sinu terapeut,
Liis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga