BLOGI: mis juhtus peale eriolukorda? Ehk mõned mõtted seksist, meestest ja naistest

Miks ma kirjutan täna seksist ja seksuaalsusest, saate kohe teada… Ja see, et see puudutab nii mehi kui naisi, on ilmselge. Kõige esimese impulsi sellest rääkida, arutleda ja küsimusi küsida, leidis aset siis, kui „koroona-kriisi“ ajal hakkasin saama kümnetelt meestelt sotsiaalmeedias (Facebook) sõbrakutseid. No mitte 10 või 20, vaid ca 20-30 meest ühe päeva jooksul!!! Alguses ehmatas see mind, sest mulle tundus, nagu minu üle tehakse nalja mingis salajases seks-portaalis, kuid siis tekkis sportlik huvi, miks siis ikkagi nii?! Ja peab tunnistama, et sõbrakutseid tuli nii Eesti meestelt, kui välismaalt. Enamus neist ei võtnudki minuga ühendust, vaid lihtsalt lisasid mind „sõbraks“, mõned siiski ka kirjutasid. Kõik, kes mulle sõnumid saatsid, olid väga viisakad ja mingit ahistamist ma ei kogenud (nagu see vist praegusel hetkel aktuaalse teemana on meedia poolt üles tõstatatud). Kuid erinevaid ettepanekuid tutvumise, kohtumise ja suhte loomise osas sain küll. Selgitades aga, et ma suhtest huvitatud ei ole, oli enamasti jutt lõppenud. Aga see selleks. 

Olgu lisaks mainitud, et mõni nendest sõnumineerijatest osutusid meesteks, kes päriselt vajasidki abi ja toetust! Nii avastasin ennast hoopis teisel tasandil lahendamas kahte suitsiidi, sügavat depressiooni, leina jm keerulisi teemasid, olles mitte terapeut, vaid hinnanguid mitte-jagav sõber. Mul on seetõttu tohutu hea meel, et ma ei sattunud ebameeldivasse olukorda, nagu meediast läbi käinud naiste näite varal. Vaid olen saanud juurde ausaid ja juba praeguseks tohutult elumuudatusi tegevaid häid sõpru! 

Mainitud teemal ajendas mind kirjutama siiski ennekõike meid kõiki puudutanud kriisiolukord, mis kestis üsna pikka aega selleks, et inimestes väljenduks kõik see, mis muidu on olnud nende jaoks teisejärguline või peidetud. Alles hiljuti ilmus artikkel, kus räägiti sarnastest olukordadest, mis oli ka minuga olnud. Viisin seosed omavahel kokku ja tundus, et need näited pole kindlasti ainsad ja erandlikud, vaid küllaltki levinud. Nimelt on ennekõike meestes see möödunud kriis äratanud üles väga olulised mustrid, hirmud ja nö ellujäämisega seotud teemad. Instinkt ellu jääda ja ka elu jätkata ja kogeda elujõudu käib teatavasti enamasti läbi seksuaalenergia. Nii on väga mugav olnud ennekõike läbi erinevate tutvumisportaalide aga ka lihtsalt sotsiaalmeedia leida kerge ja pinnapealne leevendus – seksi näol – oma rahulduse saamiseks. Seda ei ütle ma mitte selleks, et anda üldisi hinnanguid või näpuga näidata. Näiteks hiljuti lugesin selle kohta ka Napoleon Hilli raamatust „Mõtlemist muutes rikkaks“, kus ta kirjutab: „Mehe suurimaks motiveerivaks jõuks on soov meeldida naisele! Juba igivanadel aegadel püüdsid kütid naiste silmis imetlust ära teenida. Meeste käitumine ei ole selles suhtes muutunud.“ „Mees ihaldab rahuldada naist samuti, nagu enne tsivilisatsiooni õitsengut. Ainus, mis on muutunud, on rahuldamise meetod. Mehed, kes on kogunud suuri rikkusi ja saavutanud peadpööritava võimu ning kuulsuse, on teinud kõik peamiselt seepärast, et toita oma soovi meeldida naistele. Kõrvaldage nende elust naised, ja suur varandus on enamikule meestest väärtusetu. Just see loomupärane mehelik soov naist rahuldada annab viimasele võimu anda mehele kõik või võtta temalt kõik.“

Mida see mulle suures pildis näitab, on midagi nii olulist ja sügavat. Ja soovin neid mõtteid jagada. Niisiis on tänu „koroona-kriisile“ avaldunud meie inimestes ennekõike seksuaalsusega seotud probleemid. Kas seda seetõttu, et inimestel oli rohkem aega ja võimalust vaadata enda sisemaailma? Või hoopis seetõttu, et isolatsiooni sattudes tekkis neis paanika, et nende primaarsed vajadused jäävad rahuldamata? 

Kas pole mitte nii, et kõiki huvitab seks, seksuaalne mõnu ja nauding, sest see ongi elu üks väga oluline osa?! Ka on hakatud aastate möödudes sellest aina rohkem avalikumalt rääkima, mis alles 20-30 ja enam aastat tagasi oli tabu. Tänapäeval jagatakse infot ka erinevatest seksuaalsetest tehnikatest, nagu nt lingami ja yoni massaaz, jne. Porno on kergesti kättesaadav kõigile ja paljuski mõjutab nii noori, kui ka täiskasvanuid inimesi seal nähtu. Küll aga võib siinkohal meelde tuletada veelkord inimeste ürgset ja loodusseaduste üht vajadust – kui see ei saa rahuldatud loomulikul, empaatilisel ja hoolival moel, vajataksegi välispidiselt stiimulit, inspiratsiooni ja luua seeläbi teatud illusoorne reaalsus. Mõelgem siinkohal siis sellele, et päriselt teadlik ja endast lugupidav inimene saab tõelist rahuldust ka teisele pakkuda alles siis, kui ta on oma seksuaalsusega ise sõber ja tunneb ennast kindlalt ja hästi iseenda seksuaalses väes. Selles nö pühas seksuaalsuses. Ja kõik juurde õpitu on vaid täiendav ning kaasnev, mitte põhiline.

Miks on siis tekkinud palju frustratsiooni, mis eriti kriisiolukorras välja tuleb?

Mulle tundub, et inimesed ei saa iseenda seksuaalsusega enam hakkama. Nad kas ei oska tunnistada või ei oskagi näha, kust selle probleemkoha alge istub. Nii hakatakse astuma oma sügaval sisemuses istuvate murede, probleemide lahendamiseks suhteliselt äärmuslikke ja meeleheitlikke samme. Selliselt jõuamegi tagasi olukorra juurde, kus oma ürgset seksuaalset vajadust asutakse lahendama ka läbi võhivõõrastele teemakohaste ettepanekute tegemisega. Kas see siis ongi just seetõttu, et nendel meeleheitel inimeste puhul puudub teistpidine väljund oma probleemidele vastu vaadata? Või oskamatus oma emotsioonide ja vaimse seisundiga hakkama saada?

Mida aeg edasi ja mida rohkem näen oma klienditoolis sarnaste või üks-ühele samalaadsete probleemidega inimesi istumas, võin öelda, et tegelikult ükskõik, mis valdkonnas väljendub probleem – on see tervis, töö, suhted või raha, siis selle kõige primitiivsem ja instinktiivsem väljund, kust seda pinget hakatakse maandama, on seks. Seksuaalsus on ju kõige suurem elujõu allikas. Veel üks mõte Hilli raamatust on siinkohal asjakohane: „Seksuaalne energia seisab teie entusiasmi, loova kujutlusvõime, intensiivse ihalduse, püsivuse ja kõikide teiste omaduste taga, mis võivad teid teha rikkaks ja õnnelikuks.“ Kui seksuaalsusega tervikuna on asjad tasakaalust väljas, mõjutab see absoluutselt kõiki mainitud eluvaldkondi vähemal või rohkemal määral, kuid ennekõike suhet iseendaga, oma partneriga, teiste inimestega, lastega ja ka tööga. Paraku teame ka näiteid sellest, kus seksuaalselt rahuldamata mehed käituvad tihtipeale agressiivselt. Enamasti ei pruugi need mehed ise aru saadagi, mis neil tegelikult viga on… Miks? Kas see on ühiskondlik kokkulepe ja surve? Mõelgem siis veidi tagasi paarikümne aasta eest veel kasutusel olnud hinnangutele, kus poisid/mehed ei tohtinud nutta, näidata välja oma tundeid, ammugi siis olla üldse emotsionaalsed. Ja seda seetõttu, et nad olevat siis nõrgukesed, tossikesed, enda eluga mitte hakkamasaavad ja kindlasti mitte need „tõelised alfaisased“. Nendel on vaja ometi oma tugevust tõestada ja seetõttu poevad nad teinekord nahast välja, et hoida teatud ühiskondliku normi standardit. Kahjuks on see läbi põlvkondade juurdunud veel tänini meeste maailmapilti, sest arvatakse, et just neid tugevaid ja kuulekaid mehi naispool hindabki. Näen palju oma igapäevases töös, et meestel on ikka veel tabu analüüsida oma sisemust ja tunnistada oma tõelisi muresid ja nendest siis ka rääkida. Siiski on ajapikku hakanud tendents muutuma. Seda on kõrvaltvaatajana ja terapeudina rõõm tõdeda! Aga ikkagi pole ka juba mainitud tugev ja jõuline meesfiguur paljudele loomuomane. Osad küll on oma olemuselt sellised ja nad tunnevad ennast ka sellises olekus hästi, kuid enamasti on see kunstlik. Mida näen, on see, et seksuaalsus on ühtpidi füüsiline kerge rahuldus, aga teistpidi ka lisaks sügavam sisemine rahuldus, mis annab selle tõelise harmoonia, väljundi ja jõu. Kui mehed on jõudnud kogeda elu jooksul mõlemat poolt kogu seksuaalsuse olemusest, on see nende jaoks midagi hoopis enamat.

Lisaks tasub tähele panna, et enamus mehed on oma olemuselt teatud aspektides emotsionaalsuses kordades siiski õrnemad, kui naised. Kuid mehed ei oska seda emotsionaalsuse allasurumist enamasti muudmoodi väljendada/lahendada kui läbi agressiivsuse. Kõik vägistamised, koduvägivallad jm on tingitud paljuski rahuldamata emotsionaalsest vajadustest ning ka seksuaalsusest. Mehed ei leia enda rahuldamatusele väljundit ja esimene reaktsioon on agressiivsus, mistõttu tegeletakse hilisemalt vaid nendele suunatud kohtumõistmise ja süüdistamisega, kuid mitte algpõhjuste analüüsimise ja lahendamisega. 

Mida aga siinkohal soovin välja tuua naiste aspektist? Teatavasti on naistel oma emotsionaalsust ja selle väljaelamist ning maandamist tihtipeale lihtsam teha, sest oma algolemuselt ongi naiselik energia loominguline ja emotsionaalne. Naistel on lihtsam saada oma tunnetega kontakti, sest seda on ka taaskord see ühiskondlik norm või kokkulepe soosinud ja lubanud.

Olen kuulnud oma naisklientidelt viimaste aastate jooksul päris palju seda, et pingelisemas olukorras olles kasutavad mehed oma maandamiseks ja stressi leevendamiseks pigem naisega seksimist. Samuti, et oma rahulduse saavutamiseks laevad nad ka oma nö negatiivse energia, pinge, stressi, kõik muud mured piltlikult naise üsa sisse. Seetõttu on naised enamasti segaduses, sest siis jääb naise enda rahuldus poolikuks või üldse saamata. Nüüd peavad nad oma energias kandma ka mehe mahalaetud pingeid. Aga looduses on see tegelikult nii koguaeg olnudki, kas pole? Mees loob turvalise või tänapäeval niivõrd kuivõrd turvalise keskkonna naisele, kus naisel oleks hea olla ja vastutasuks ootab ta naisepoolset pühendumist ja hoolitsust. Pole palju neid mehi, kes sooviksid oma stressi ja pinged maha laadida vaid trennis rassimise ja ka rääkimise/analüüsimise/arutamisega. Lihtsam on alati läbi seksi, sest nagu juba varasemalt öeldud, on see ju elujõu ja -energia vahetus.. Mees saab läbi naisega ühenduses olles elujõudu ja laadida maha oma pinged. Arvan samas, et naised ei peaks ennast seepärast alati tundma alandatuna või ärakasutatuna, kui see on eelnevalt kokkulepitud või mõlemapoolselt üheselt mõistetud leping. Kui mees saab ennast mahalaadida, on ta ka edaspidi oma partnerile palju toredam kaaslane ning suudab seeläbi edaspidi ka oma südant avada ning alles siis võib jagada ka emotsionaalset ja intiimset lähedust selle kõrgemas „vibratsioonis“.

Niisiis leian, et seksis on alati vajalik üksteise mõistmine ja teatud empaatia, et mõista, millised on kummagi poole vajadused ja millega võiks arvestada. Mida vähem on ootusi ja tingimusi, seda lihtsam on kummalgi poolel ju tegelikult olla ka intiimsetel hetkedel see vaba ja kompleksideta partner. Tulles tagasi aga antud teema ja üldise vaimse tervise konteksti peale kriisiolukorda, siis näen, et see temaatika on vaid väike osa sellest, mis meid alles ees on ootamas. Kriis, nimelt, pani inimesed just vaimse tervise tasandil väga äärmuslikku olukorda. Ma ei taha tunduda negatiivne, kuid märgid näitavad paraku, et kataklüsm võib olla alles ees. Varsti on käes sügis ja siis juba pime ja külm ning trööstitu aeg. Enamasti langevad just sel ajal inimesed sügavale masendusse ja depressiooni. Lähtuvalt sellest näen, et meie vaimse tervise olukorra kaardistamise ja seeläbi ka enda teadlikkuse tõstmise ka jätkusuutliku elu kontekstis on juba praegu saavutatud kriitiline tase! Alateadvuses toimuva ja peatselt ka sügavamate probleemide ilmnemine on alles tulekul. Ma näen, kui väga on vaja anda täna inimestele võimalus analüüsida sügavuti oma hetkeseisu, kus nad oma elus asetsevad. Mis on see, millele nad kõige enam reageerivad ja kas see on neid hoidev, toetav ja arendav või lammutav ja agressiivsust ning suuremat rahuldamatust ning vastandumist õhutav? Terapeudina näen siin palju olulisi teemasid, millega olen juba algust teinud klientidega, kes on abi küsinud. Võin veendunult väita, et kui iga inimene võtaks tõsiselt tähelepanu alla oma hetke seisundi kaardistamise, saame palju juba eos lahendada, et kriisijärgne aeg oleks meie inimestel nii emotsionaalselt, füüsiliselt, vaimselt, psüühiliselt kui seksuaalselt tervem.

Ole hoitud!

Sinu terapeut,
Liis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga