Alles hiljuti tuli minu juurde naine, kellel oli tohutu süütunne ja häbi oma olukorra tõttu. Ta oli kogu oma julguse kokku võtnud enne, kui julges mulle helistada. Ta kartis hinnangut.
Me oleme olukorras, kus meile öeldakse igal sammul, kuidas me peaksime käituma, olema ja ennast väliselt näitama. Küll aga on sellele lisandunud veel üks aspekt - kuidas me peaksime ennast tundma?!
Öelge mulle, kuidas ma peaksin ennast täna tundma? Kellel on õigus anda sellele hinnangut? Kui ma olen kurb, siis kellel on õigus öelda, et ma peaksin olema hoopis õnnelik? Kui ma olen aga rõõmus, kes ütleb mulle, et ma tegelikult peaksin olema hoopis tõsine? Kui ma olen aga jäänud ilma inimlikkusest ja hoolivusest selle kõige sügavamas mõttes - kellel on õigus öelda sellisel juhul, kuidas ma peaksin ennast tundma? Kellel on see õigus? Minul? Sinul? Naabrinaisel? Lapsel? Ülemusel? Õpetajal? Ühiskonnal? Riigil? Jumalal?
Olen oma enda isiklikus elus kordi ja kordi puutunud kokku olukordadega, kus ma tunnen ennast ühtmoodi ja siis on keegi, kes ütleb, et ma ei tohiks seda tunda, vaid hoopis teistmoodi. Ja see on lõpuks ajanud mind segadusse - kõigepealt on mu sisemine tunne, mis ütleb üht, aga siis tuleb keegi ja ütleb, et see on justkui vale?!
Kui ma matsin oma isa ja olin tohutus leinas, nutsin ja vajasin lihtsalt seda, et saaksin oma tundeid tunda, kuid mulle öeldi hoopis "elu läheb edasi. Saa üle!"
Kui kaotasin lapse, öeldi mulle, et "aga sul on ju teine laps olemas. Saa üle!"
Kui kaotasin usu endasse, öeldi, et "see pole nii - sa oled võimekas ja saad alati hakkama! Saa üle!"
Kui kaotasin oskuse ning soovi hingata ning olin valmis päriselt alla andma, öeldi, et ma olen "argpüks ja nõrk! Saa üle!"
Ja..
Kui mu klient on alkohoolik, kardab ta abi küsida, sest ta kardab hukkamõistu. Tal on niigi häbi. Tal on niigi süümepiinad. Mis kasu oleks talle minust, kui ma oleksin tema üle kohtumõistja?!
Kui mu klient on depressioonis või on tema laps selle diagnoosiga ja arsti poolt kirjutatud ravimid teevad elu veelgi vähem elamisväärseks ja tal pole enam ühtki tunnet, mida tunda - mis kasu tal oleks, kui ma ütleks, "hakka rõõmsaks! Hakka tundma õnnetunnet! Hakka elama! Saa üle!"
Kui mu klient on läinud lahku oma kaaslasest ja tunneb tohutut segu kurbusest, hüljatusest, vihast ja kahjutundest, siis mis kasu tal oleks sellest, kui ma ütleksin, et "saa üle ja hakka ennast nüüd paremini tundma!"
Kui inimene on oma tunnetega nii puntras ja need tunded on segunenud hirmuga üldse toakardinat eest tõmmata ja põhiline aeg möödubki teki all nuttes, mis kasu oleks tal sellest, kui keegi ütleks talle, et ta ei tohi neid segaseid tundeid tunda ja kurb olla?!
Kui mu klient on vähihaige ja tuleb minult abi küsima, et teada saada, miks tal see haigus on psühhosomaatilisest vaatenurgast vaadatuna, on tal niigi raske seljatada valu, panna riidesse ja siis veel peeglisse vaadata. Tal on raske näha neid möödapanemisi, mida ta oli eiranud ja mis tegid ta lõpuks füüsiliselt haigeks. Kellel on õigus talle öelda "tunne teistmoodi ja saa üle"?!
(Jah! Nii on! Ka arstid on täna tõdenud ja tunnistanud, et 95% meie haigustest on psühhosomaatilise taustaga. Lihtsalt seda ei oska täna keegi mitte kuidagi teaduslikult tõendada. Paha lugu! Saage üle!)
Kui laps kukub oma põlve katki ja ta nutab, sest ta ehmus, sai haiget ja nüüd tekib lisaks ka veel enesehaletsus, vajab ta lihtsalt toetust ja mõistmist. Samas on sageli täiskasvanute reaktsioon "ära nuta, see läheb kohe üle!" Olete te kunagi mõelnud selle üle, et sellega keelame meie lapsel tunda seda, mida ta tunneb? Me palume tal juba esimestest eluaastatest peale mitte tunda ja ka mitte väljendada oma tundeid. Me sunnime teda unustama oma tunded ja liikuma edasi.
Ja kas teate, kõik need inimesed, kellel on täna hing haige või vaim kustumas, ei vaja mitte ühtki kohtumõistjat, kes ütleks neile, kuidas nad peaksid ennast tundma?! Mitte kellelgi pole seda õigust!
Viimaste aastate lõikes olen kohanud inimesi, kes kõik ühel või teisel viisil seisavad silmitsi mingisuguste ebamugavuste, probleemide ja raskustega. On need materiaalsed, sotsiaalsed, emotsionaalsed või psüühilised. Arstide, psühholoogide ja terapeutide järjekorrad on pikad. Ja ometi jääb see rahvas siin väikesel maal aina haigemaks. Aeg-ajalt tundub, et meie olukord ühel või teisel rindel on täiesti talumatu.
Minu vastuvõtule jõudnud inimesed lausuvad kui ühest suust, et tohutu infomüra keskel ei ole võimalik enam aru saada, milline on enda mõte ja tunne ja milline on see, mis on vaikselt hiilinud nende sisse välistest tingimustest, hinnangutest ja normidest lähtuvalt. Sageli on nende inimeste hinged haiged ennekõike seepärast, et keegi on neile öelnud - "sa tunned valesti! Saa üle!" Ja kui seda on piisavalt veenvalt nii korrutatud, võtab inimene selle suhtumise omaks. Kuid selle asemel, et minna ja tõestada, et nendel teistel inimestel polnud õigus, nad enamasti murduvad. Ja teised, kes lähevad ja "saavadki üle", murduvad üsna peagi siiski selle kinnimätsitud ja varju pistetud tunde plahvatuse all. Aga miks? Sest neile öeldi, et see, mida nad oma madalseisus olid tundnud - et see pole ok.
Mis saab aga siis, kui inimene kaotab ühenduse oma tunnetega? Mis saab siis, kui talle järjepidevalt öeldakse, et ta tegelikult ei tunne seda, mida ta tunneb, vaid ta peaks hoopis midagi muud tundma?
Mina tean, mis siis saab.
Saab see, et kaotame ühenduse enda algolemusega. Mida ma selle all mõtlen? Minu jaoks on ühendus enda algolemusega see, kui tunnen ennast olevana mugavalt oma nahas, mul on arusaam ja aktsept kõikide oma mõtete ja tunnete osas. Ma võtan elu ja olukordi täpselt sellistena, nagu nad on. (Muide see soovitus pärineb ühelt mu healt sõbralt ja terapeudilt, kes alles hiljuti aitas mind mu keerulisest seisust välja!) Lisaks pole mul vajadust või soovi, rääkimata õigust anda hinnanguid ja sundida "saama üle"!
Meenutan siinkohal oma varasemaid sõnavõtte nii oma blogides ja podcastides, kui artiklites ja videotes - me oleme inimestena osa loodusest ja me pärineme oma algolemuselt sealt. Just seetõttu oleks meil aeg just nüüd ja kohemaid pöörduda tagasi kõige primaarsemate ja samas 100% toimivate seaduste juurde - looduse seaduste juurde! Just sealt leiame täna kõik vastused ja lohutuse ning armastuse, mille järele nii tohutult januneb kogu meie eksistents misiganes vormis!
Lõpetuseks on mul sulle paar kokkuvõtvat mõtet!
On täiesti ok, kui ütled, et "ma ei saa üle! Mitte veel! Ma annan endale aru, et on ok olla selliste tunnetega, nagu ma parasjagu olen valinud. Kui aeg on küps, saan ma üle!" Sest teatavasti ei toimu mitte ükski areng läbi lillede ja päikese, vaid uuestisünni/transformatsiooni/õppetundide rägastiku, mis on vajalikud kogemused, et ühel päeval tunnistada endale peeglisse vaadates - "hästi tehtud! Nüüd oled sa küps! Nüüd oled sa saavutanud kontakti endaga! Nüüd elad sa igapäevaselt ainsate seaduste järgi - need on looduse seadused (sest jah, sealt sa pärined!) ja võid tähistada elu iga hetke, nagu see oleks omaette tseremoonia! (Jah, ka siis, kui see ei tundu nii ja tunned midagi, mida sa varasemalt justkui teiste hinnangul poleks tohtinud tunda!)
Sest nii, nagu ütles Sigmund Freud:
"Väljaelamata tunded ei sure kunagi. Nad maetakse elusalt ja nad kerkivad esile hiljem palju inetumal kombel."
Olge hoitud ja läbinisti enese tunnete tunnetatud!
Liis
