BLOGI: mõnusalt mugavustsoonis?

Mugavustsoon kui arengu surm…

Eelmise aasta (2019) märtsis kirjutasin blogiloo mugavustsoonist. Kuna mulle tundub tänases olukorras ja klientide küsimusi kuuldes, et see on taas aktuaalseks saanud teema paljudele, jagan oma eelmise aasta kirjatükki uuesti. Seekord aga juba siin oma kodulehel. Originaaltekst saadaval jätkuvalt ka siin.

Olen juba tükk aega soovinud kirjutada pikemalt mugavustsoonist, aga olen seda ikka edasi lükanud. Miks? Sest see on mõne inimese jaoks alati olnud kuidagi ärritav teema, kellega sellest juttu on olnud. Aga seekord tulen ise mugavustsoonist välja, laiendan oma piire ja räägingi siis ebamugavalt ja otsekoheselt mulle omasest vaatenurgast. Nagu ikka – igapäevases töös klientidega on minu jaoks kõige olulisem aspekt ausus. Teinekord on see nii minu enda kui kliendi jaoks korralik piiride ületus, aga lõpptulemus on seda alati siiski väärt!

N.D. Walsch öelnud, et “Elu algab sealt, kus lõpeb su mugavustsoon”.

Kas sina oled mõelnud süvitsi selle sõna – mugavustsoon – tähendust? Kaheosaline ja väga väärika energiaga mõte. Kas pole?

Esiteks räägime mugavusest. Mugavus pidi teise sõnaga tähendama laiskust, aga viisakamal moel väljendatuna. Noh, ja tegelikult ongi see nii – oma laiskusest ja mõnusast äraolemisest ei viitsi ju keegi niisama vabatahtlikult loobuda.

“Ma olen selline, sest see ongi mulle loomuomane”
“Ma nagunii ei saa sellega hakkama, ma ei hakka proovimagi”
“Pole mõtet midagi muuta, kui kõik on seni toiminud sellisena”
“Minu tegevus ei pruugi toimida, seetõttu ei hakkagi ma seda üldse katsetama”
“Muudatused võivad olla ka halvad, seetõttu ei muudagi ma midagi”
Jne jne jne

Ja siis sõna tsoon. Tsoon on teisisõnu ala. Piirkond või valdkond, mis on piiritletud mingite konkreetsete tingimustega. Piirid ja kastid, kus me oleme harjunud olema, on ju nii omased meile. Kui aga kastis või piirides olles vaid korraks piiluda üle ääre, võib tunduda välismaailmasse astumine ühtaegu nii huvitav ja põnev, kui samas ka veidi ohtlik ja ettearvamatu.

Nüüd siis paneme need kaks sõna kokku. Mulle näib, et mugavustsoon on enamus inimestele tohutult mõnus ja hea! Selles olekus on kõik teada ja tunda – see olek või seisund tundub olema nii omane ja loogiline. “Sest nii on ju koguaeg olnud!” Enamasti ei ole mugavustsoonis ühtki üllatust ja see loob igati eelduse, et midagi ei peagi muutuma. Aga kas tead, et sellises ühtlases foonis “mulisedes” ei toimu ka mingisugust arengut? Jah, olen nõus – kõigi jaoks ei peagi olema elus nr 1 (enese)areng. Olen kohanud mitmeid inimesi oma teel, kelle jaoks see pole üldse mõttessegi tulnud ja kindlasti pole see nende jaoks mingi prioriteet. Ja see on ka täiesti aktsepteeritav, sest see on nende isiklik valitud teekond.

Küll aga kipub seesama inimene, kes istub pikalt oma mugavustsoonis ise muutuma ühel hetkel kärsituks, vahel isegi agressiivseks ja kurjaks. Minu jaoks on see siiski märk teatud vajadusest midagi väärtuslikku siin elus luua ja panna ennast seetõttu ka aeg-ajalt proovile. Niisiis tulla välja oma mugavustsoonist.

On meil ju kõigil oma teada-tunda käitumismaneerid ja mõttemustrid, mille kasutamine on justkui meisse “kodeeritud”. Ja tegelikult enne kui otsustad midagi oma elus, on sul alateadlikult juba eelnevalt teada, millise valiku sa milliste kriteeriumte järgi teed. Vahel on vaja teha otsuseid mõistuse hääle järgi, arvestades ja lugedes kokku plusse-minuseid ja teinekord aga tehakse valik läbi tunnetuse, sest midagi “tundub olevat õige”. Igal juhul on ka SEE mugavustsoonis elamine, sest see on harjumus midagi ka harjumuspäraselt teha.

Miks ma räägin mugavustsooni ja piiride laiendamisest või miks see võiks olla kasulik? Vast sellepärast, et absoluutselt igal hetkel oma elus on niimoodi võimalik iseennast tundma õppida sellisest aspektist ja vaatenurgast, mida sa ei teadnud, et sul üldse olemaski on?! Ehk tegelikult hetkel olemasolemast mugavustsoonist teadlikult välja astudes, astud sa koguaeg hoopis tundmatusse tsooni. See annabki sulle suurepärase ja ainulaadse võimaluse tajuda oma elu totaalselt teistuguselt tasandilt! Nagu sa juba ilmselt aru said, ei toimu mingit arengut mugavustsoonis. Küllap mõistad ka seda, kuhu ma sihin oma jutuga – kui mugavustsoonis olla on mõnus ja turvaline, pole ka hirme ja ebakindlust, või mis?

Kujuta nüüd ette inimest, kes on üle poole oma elust veetnud vanglas. Siis aga jõuab kätte aeg, kus ta vabastatakse. Talle antakse ta sünnipärane õigus – vabadus – tagasi. On tehtud erinevaid uurimusi sel alal, kas ja kuidas nö eluaegsed vangid on tagasi ühiskonda pöördudes elamisega hakkama saanud. Ja tulemus on see, et valdav enamus neist sooritab üsna pea uue kuriteo, et tagasi vanglasse pääseda. Piltlikult öeldes on tema turvaline mugavustsoon vanglaseinad. Seal puudub tal sund millegi eest vastutada ja kõik otsused tehakse tema eest ära.

Niisiis ma mõistan hästi neid inimesi, kes istuvad valdava osa oma elust iseenda loodud “vanglas”! See ongi nende turvatsoon, aga ometi ka mugavustsoon. Sest hirmu tunda tuleviku ees on vaid ettekujutus, mitte reaalne oht või võimalus. Vanglasse ehk mugavustsooni ennast elama sättides on kõik juba sinu eest otsustatud. Sa ei pea võtma vastutust enese eest, vaid lihtsalt eksisteerima. Eksisteerima kellegi või millegi poolt esitatud tingimustega. Lihtne ja mugav!

Näen täna nii palju inimesi, kes vaid eksisteerivad, aga ei julge Elada. Elada selle kõige suurejoonelisemas mõttes! Kui sa vaid teaksid, hea lugeja, milline võiks su elu olla, kui sa otsustaksid võtta ohjad oma elu osas enda kätte! Sa ei kujuta ettegi, kui palju sul on võimalik õppida elus uusi asju, näha ja kogeda midagi enneolematut, kui sa vaid astuksid sammukese välja oma mugavusest. Keegi ei garanteeri sulle, et oma piiridest välja astumisel ei juhtu midagi halba sinuga! Vastupidi – enamasti kukudki esiti pikali maha ja saad haiget. Aga see on tohtutult kõnekas märk sellest, et andsid endale võimaluse näha midagi, mis ennem oli varjul – sinu tõeline potentsiaal!!!

Niisiis kutsun täna sind üles tõsiselt vaatama oma elule otsa. Kui palju sa oled oma igapäevastes tegemistes mugavas ja mõnusas rutiinis ja tsüklis? Kui palju sa venitad oma piire ja kui tihti õpid enda kohta midagi uut? Aga ennekõike vaata nüüd sügavalt endale silma ja küsi – kas sinu mugavustsoonis olemisega sa toidad vaid oma ettekäändeid ja vabandusi, miks midagi mitte teha? Või otsustad sa vahetada oma ettekäänded ning vabandused hoopis võimalusteks ja seiklusteks? Oled sa valmis hüppama tundmatusse? Mitte pea ees ja hulljulgelt, vaid ikka teadlikult kuulates oma enda sisehäält!

Palun võta alates tänasest 3 nädalat aega ja leia selle 21 päeva jooksul igas päevas üks võimalus, kus tulla oma mugavustsoonist välja! Aeg algas nüüd! Kui soovid, jaga seda ka minuga – olen igati rõõmus sinuga seda teekonda jälgima ja tagant kannustama! 

Pööraselt põnevat uute võimaluste leidmist ja oma Tõelise Elu elamist soovides!

Ole hoitud!

Sinu terapeut,
Liis