Kui ma eile (so teisipäeval, 24.11.) autoga oma järgneva kahe ööpäeva peatuspaika jõudsin, tuli eikusagilt meeletu peavalu. Sain kohemaid aru, et suutsin ennast vist liiga ootamatult maandada sellesse minu loomulikku olekusse. Füüsiline keha ei saanud kohe aru, mis toimub! Peatuspaigas ootas mind Haaviku-Emand Ülle. Ta oli mu pesa kütnud nii mõnusalt hubaseks ja soojaks, kaminas hõõgusid veel söed. Nii väga oleks tahtnud sinna kamina ette pikali visata, lasta tulesoojusel ennast paitada ja teha väike uinak... Mõtlesin juba, et ma vist peaksin ikka kõigepealt metsa ja mere äärde tormama. Aga siis sai mu järsult maandatud keha mulle juba märku anda – mis sul, hulluke, arus on?! Poe parem üles koikule ja lase silm looja! Nooooh.. olgu siis! Katuse alla tehtud lavats oli parasjagu peibutav, et hoolimata üürikesest päevavalgusest, mis novembri lõpus meile pilvise päeva ajal on antud, otsustasin selle „raisata“ uinakule.
Ärkasin parasjagu siis, kui oli veel hämar, aga mitte päris pime. Sõitsin autoga mere äärde ja joobusin veidi tuulisest, aga mõtteid ja meeli puhastavast tuulest. Õhtul aga süütasin oma pesas küünlad, tegin süüa ja istusin vaikuses. Nii mõnigi peab selliselt üksinda olemises inimest tihtilugu kurvameelseks või õnnetuks. Aga seesugune olemine on minu jaoks hoopis vastupidise tähendusega! Ausalt – ma tunnen ennast maailma õnnelikuma ja rahulolevana just sellises olekus, kus kuulen omaenese mõtteid ilma kõrvalise mürata. Siin saan laadida oma akud pilgeni täis ja mu loovus hakkab iseenesest ja ilma suurema pingutuseta tooma hulgaliselt uusi ideid! Meenutasin, et viimati olin niimoodi eemal märtsis – täpselt enne seda, kui „maailm lukku pandi“. Ja too nädal seal Eesti loodepoolses tipus muutis ning täitis mind päris korralikult! Sellest „kõhutäiest“ jagus pikaks.
Tänasel hommikul ärkasin juba automaatselt esmalt sel kellaajal, kui ma tavaliselt oma kodus ärkan – pisut peale kella 5. Täna aga naeratasin pimedas, keerasin teise külje ja sosistasin omaette – „sul on puhkus, maga ometi veel!“ Mäletan, et ka kevadisel metsas viibimisel läks 2 päeva aega enne, kui mu keha lõpuni lõdvestus ja magasin täpselt siis, kui keha ütles, ärkasin ja sõin täpselt siis, kui keha ütles, läksin õue ja tegin sauna täpselt siis, kui keha ütles. No midagi pole teha – meie igapäevane elu ei võimalda meil alati olla oma loomulike päevatsüklite järgi.. läheb aega enne, kui aru saame, mis meile vajalik on. Seekord sain nädala asemel siiski vaid paar päeva võtta, aga ometi laeb see mu akud täis rohkem, kui igapäevases keskkonnas olles. Igatahes soovitan igaühele, kellel võimalus! Kui proovite ära, jagage kogemust ka minuga – usun, et pilgutame teineteisele vandeseltslikult silma ja tõdeme mõlemad, et on ikka suurepärane see meie kodumaa – päris üksi ja inimestest ning tehislikult maailmast eraldumine mõneks ajaks on kõike muud, kui hirmutav või igav!
Täna olin mõned tunnid aga metsas. Huvitav oli see, et ühel hetkel hakkas pea ringi käima. Kohe korralikult. Itsitasin omaette – huvitav, kas ma olingi ennem nii pinges ja ületöötanud, et nüüd mets mu suisa jõuga maadligi tõmbas?! Tundub koguni veidi ehmatav – mul pole nii veel varem juhtunud. Tegin pausi ja seisin pikalt ühe koha peal. Lihtsalt hingasin. Vaatasin ümberringi. Ilm oli täna vihmane ja ainsad helid, mis metsas kõrv kinni püüdis, olid vihmasabin lehtede peal, allikavulin, puude sahin tuules. Imestasin, et isegi ühtki lindu ei kostnud, välja arvatud paar korda varese kraaksatust veidi eemal. Valguse pimenedes aga püüdsid tähelepanu igasugused mättad ja mügarikud – nii mõnigi neist olid vaimusilmas saanud karudeks, rebasteks vm loomadeks, kelle rahu olin oma jalutuskäiguga tulnud segama. Päriselt ma vist ikkagi ühelegi loomale ette ei jäänud. Kuid vastupidiselt sügavale tänu- ja rahutundele võtsin metsarajalt kerge pahameele ja pettumusega kaasa siiski rajale inimloomade poolt jäetud prügi. Kahju hakkas metsast – kui palju ta meie, inimeste, jaoks igal sekundil teeb! Ja ometi ei väärtusta seda inimloom.. korjasin prügid üles ja tõin selleks ettenähtud prügikasti. Meenuvad mu hea õpetaja sõnad – alati jäta mets endast maha puhtamana kui sinna minnes. Nii on, ahou!
5 km-sel rajal käis mu mõtteist läbi taas nii palju. Need polnud mürarikkad mõtted, vaid sellised, mida mina kutsun iseendaga keskmesse jõudmise ja süvenemise, inspiratsiooni-mõteteks. Ühel hetkel tajusin, et olen juba loodusega üks. Justkui oleksin selles maatriksisse astunud.. või kuidas seda nüüd kirjeldadagi!? Naljakas, et mingil momendil ei suuda mõistus kuidagi enam eristada, kas see on see minu päriselu või olen ma kusagile muinasjuttu sattunud. Meenub vaid see, et kusagil siit veidi eemal on veel teisi inimesi, tehislikku ja masinlikku müra ja varsti on vaja sellega jälle kohtuda.. „Kas ma pean?!“ kisendab mu sees olev väike Mina ja jonnib trampides, mossis nägu ees. Aga rahustan ta sedamaid maha „no hea küll – kohe ei peagi“. Laseme ennast siis sellel muinasjutumaailmal siin veel ennast veidi lummata ja inspireerida. Võtsin piltlikult enda väikesel Minal käest kinni ja lasime lookleval, pidevalt muutuval maastikul ennast muinasjuttu kaasa haarata.
Mõne tunni pärast leidsin end tagasi Haaviku Emanda poolt köetud ja hoolitsetud majakeses. Teda ennast polnud näha – küllap mõistis, et vajan üksiolemist ja vaikust. Tänutunne mu sees tegi olemise veel mõnusamaks. Aeg vihmast tilkuvad riided kuivama riputada, sopsutada kaminas söed laiali, teha sooja teed ja valmistada midagi hamba alla. Kui see tehtud, oli väljas juba pime. Teetassiga majakese ette verandale astudes valdas mind „100% laetud aku“ tunne. Hinges vaikus, rahu, tänumeel ja piiritu õnnetunne!
Nüüd, kui need read siin on kirja saanud, jätkan ka oma teise projektiga.. mis see on ja millal sellest pikemalt pajatan, on vaid aja küsimus. Sest ennekõike tulin ma siia eraldatusse mitte sellepärast, et minuga midagi oleks halvasti olnud, vaid seepärast, et luua endale korraks see keskkond, kus saan oma küpsemisel oleva projektiga segamatult tööd teha.
Teie aga, mu head lugejad, võtke endalegi aega! Aega tulla mürast eemale, et olla lähemal endale ja miks mitte ka loodusele. Lülitage ennast metsa-sagedusele.
Tänulikkuse ja armastusega,
Liis
PS ahjaa - mu peavalu kadus juba eile õhtul peale seda, kui ennast "looduse-vibratsiooni" sisse astusin 😉
