BLOGI: sügavuti inimesest ja ühiskonnas toimuvast

Mind on painanud mõte sellest, et inimesed oskavad nii hästi kirjeldada seda, mis toimub nende füüsilises kehas. On see valu kusagil akuutselt endast märku andmas, on see hoopis seedimine, mis tekitab vaevusi, on see hingamine või hoopis südamerütm? Me näeme oma silmaga, kui meie nahale on tekkinud sinikas või punane laik, me näeme ka seda, kui silmad on punased, kuuleme kui kõrvades on vilin või tunneme kui nina tilgub. Aga miks me ei oska sama hästi kirjeldada seda, mis toimub meie sees – meie sügaval hinges? Mis ajast alates ei olnud enam piisavalt oluline õpetada lastele seda, kuidas oma tundeid tunda ja mis nendega ette võtta? Mis ajast alates ei tohtinud me enam arutleda teemadel, mis hinges küsimusi tekitasid ilma, et keegi sellele viltu ja hinnanguid andes vaataks? Mis ajast alates muutus armastuse väljendamine inimestele läägeks ja mitte tõsiseltvõetavaks puhtemotsionaalseks sõnademänguks?

Teadlased on tänaseks juba ammu jõudnud ometi selgusele, et kõik füüsilise kehaga toimuv on sisuliselt alati alguse saanud ja pidevalt seotud inimese psühhosomaatilise seisuga. Ja kui mõned aastad tagasi naerdi see veel tõenduspõhises maailmas välja, siis täna enam mitte. Küll aga ei osata selle teadmisega väga palju ette võtta. Kas sellepärast, et puudubki jällegi tõenduspõhine teadmine või sellepärast, et ühtki inimest ei saa võrrelda teise inimesega ja nii jõutakse paradigmani, et ka tõenduspõhised uurimisalused on vajalik seada teiste mõõtkavade järgi ümber?

Mind on viimasel ajal inspireerinud mitmed teaduslikud artiklid, milleni jõudmiseks ei pea ilmtingimata väisama raamatukogusid, vaid täna on saadaval need ka juba internetis. Piisab vaid erinevates kanalites ringi surfamisest ja juba leiab tõenduspõhist materjali küll ja veel. Iseasi, kas keegi viitsib seda teha ja mis eesmärgil. Artikleid on olnud nii kvantfüüsika, kosmoses toimuvate protsesside, inimkeha füsioloogiliste ja energia seoste kui ka psühholoogia uusimate leidude teemal. Koguni nii kaugele välja, et ka inimese surmajärgsed kogemused ja elude vahelise elu dokumenteerimine on teadustöödesse fikseeritud. Küllap jääb see veel vaid meie endi mõistuse küündimatuse või uskumise taha, et ei suuda seda alati oma skepsisega aktsepteerida. Maailm ongi lihtsalt midagi nii palju enamat, kui siiani oleme arvanud. Ja artiklitele hinge, vaimu ning energia teemadel on jäänud alati siiski see hall ala ehk müstika, mida jätkuvalt püütakse mõistuse-keelde panna. Põnev!

Niisiis on minu tänane küsimus pigem see, miks see mind peaks huvitama, kas keegi on kunagi mõelnud enda tunnete või sisemaailma kirjeldamisele versus füüsilise keha tundmuste kirjeldamine ja miks sellel nii suurt tähtsuse vahet tehakse?

Teatavasti olen aastaid juba teinud tööd, õppinud, lugenud kirjandust, vaadanud arvukaid videomaterjale, käinud koolitustel ikka selleks, et mõista rohkem seda poolt inimesest, mida tal ongi keeruline sõnadesse panna. Ma oleksin võinud ju piirduda vaid psühholoogiaga. Ma oleksingi võinud ju piirduda vaid hetkel veel meie ühiskonnas 100% aktsepteeritud meetodite õppimisega. Aga ma ei piirdunud. Sest mulle tundus, et ma ei saanud oma küsimustele piisavalt vastuseid või kui saingi, jäid need siiski kaugeteks ja keeruliselt mõistetavateks kogu inimese kontseptsiooni arvesse võttes. Minu õnneks on viimase aasta jooksul toimunud midagi enneolematut! Tõenduspõhised teadused on aina enam avaldanud poolehoidu ja aktsepteerinud uusi avastusi, mis seni on olnud aastakümneid vaid tundmatu, kirjeldamatu ja mida „ei ole võimalik tõestada“. Mul on äärmiselt hea meel, et need uudishimulikud teadlased, kes on samuti pühendanud sadu tunde selleks, et selgitada seda müstilist ja senitundmatut ka suuremale publikule! Aitäh ja kummardus neile selle eest!

Aga lõpuks jõuan ma ringiga ikkagi tagasi oma esimeste lausete juurde siin üleval. Mis on see, mis teeb keeruliseks meil kirjeldada seda nähtamatut, mida veel mõni aeg tagasi koguni naeruväärseks peeti? Üks hea sõber ja kolleeg ütles hiljuti, et see on lihtsalt teadlikkuse küsimus (ingl keeles „consciousness“). Ja kui me seda teadlikkust avardame, oskaksime ka sõnastada seda, mis meile siis nähtavaks saab. 

Olen arutlenud, kas meie ühiskond täna ei pruugigi veel olla valmis selleks, et võtta vastu seda suuremat teadlikkust? Ilmselt just seetõttu, et see seab kahtluse alla nii palju seda, mis seni on olnud ilmselge ja süsteemne, mõistusele lihtsam aru saada. Sest kõik tundmatu ja uus on teinekord esialgu hirmutav. Ka see on inimlik. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tajun ma isiklikult, et meie seas on täna nii palju veel arvamust, et teadlik olemine = vaimne olemine = hirm = pseudo-kummardamine = vastandumine kõigele tõenduspõhisele. Ennekõike vastandumist kohtame täna suures pildis nii palju. Seetõttu soovin ma omalt poolt anda mõtteaineks, et meie hing, meie vaimne tervis, meie mõtted, meie energia jms ei ole täna ju enam teadusmaailmas midagi „müstilist“ või „pseudo“’t, mida naeruvääristada, vaid järk-järgult avastamisel ja selgitamisel. Sest kes oleks osanud oodata selliseid tulemusi vaid aasta tagasi, milleni täna juba on jõutud?! Vast oleks siis aeg astuda korraks senisest hinnangust ja maailmavaatest välja, lubada oma tõekspidamistel veidi puhata. Lubada endale veidi kasvõi meelelahutuseks ja lõõgastuseks näha kaugemale, kui varem ja tõdeda, et „aga võibolla ma ei teagi kõike“? Säärasel kujul saaksime pigem avardada ja arendada oma loomulikku uudishimu ja teadlikkust. Jah, ka teadlikkust sellest ähmasest või nähtamatust maailmast, nimega tunded, hing, energia ja nende seost füüsilise nähtava maailmaga, rääkimata nende omavahelisest mõjust üksteisele. Sest miks mitte – sellest teadlikkusest võib sündida midagi veelgi enneolematut – sügav tänutunne ning empaatia kasvõi selle suhtes, et loodusel pole inimest vaja, aga inimesel on loodust vaja

Rohkem vaatevälja nihutamist ja avardamist soovides,

Liis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga