Minu muusika

Veidike lisaselgitusi GoodNews'i lehel ilmunud muusikapalade valikule. 🙂

Olen sellest ka juba varem rääkinud, et muusikal on minu jaoks elus eriline koht. Nimelt sündisin muusikute perre ja nii saatsid mind helide maailm ilmselt juba sestsaadik, kui ema kõhus olin. 

Kui lapsepõlves mahtus mu repertuaari enamjaolt klassikaline muusika, siis tänaseks olen avastanud enda jaoks ilmselt enamus muusikastiilid, milledest leian alati midagi, mis puudutab ja resoneerub eriliselt sügavalt. Allolevas valikus on seetõttu muusika erinevatest ajastustest ja stiilidest ning igaühel oma mälestus ja „lugu“ ka minu enda jaoks.

Danit – Cuatro Vientos

Kui aus olla, siis see on üks minu viimase aja avastustest, mille peale sattusin juhuslikult. Küllap oli see mõne sõbra sotsiaalmeedia profiilist nopitud pärl. Kuid selle loo erilisus on see, et antud sümbioos on midagi väga ürgset ja väekat! Algupärandis on see pala olnud Tuneesiast ja nüüd on sellele lisandid andnud Islandi muusikud.

Pala ise räägib neljast tuulest ja nende kohtumisest. Need neli tuult tulevad mägedest, merelt, metsast ja kõrbest ning saavad siis kokku. 

Olen tuulte peale palju mõelnud – ja igakord on nendes oma sõnum, nad tulevad kaugetelt maadelt ja lõhnavad alati eriliselt. Nad sosistavad meile sõnumeid, mis on vaid tuntavad peentaju kaudu – seda nauditavam on seda pala kuulates seda ette kujutada ja meenutada kogetut!

Jeremy Camp – I Still Believe

Mõned nädalad tagasi sattusin nägema tõsielusündmusel põhinevat filmi, mille pealkiri oli seesama „I Still Believe“ (eesti keeles „Ikka veel usun“). Film rääkis noorest armastajapaarist ning nende ühisest teekonnast. Kui oli teada, et noor naine põeb rasket haigust, püüdsid nad võtta elust kõik, mis võimalik. Nende kristlik taust ja usk oli nende jaoks see, mis andis lootust ja leevendust valule ja talumatutele hetkedele. Peale naise surma aga pühendas tema abikaasa oma ülejäänud elu jumalale, muusikale ja laulmisele ning hoidis nende mälestust, rääkides nende lugu. 

Antud muusikalugu aga meenutab mulle hoopis minu isiklikku minevikku, et isegi siis, kui kõik tundub lootusetu, on alati väljapääs ja lunastus, kui vaid usud!

JJ Heller – The Best Thing 

Paar aastat tagasi selle laulu peale sattudes kuulasin seda vist kümneid kordi. Tean, et selle laulu taust on ühe noore naise lugu. Kuid antud loo sõnad puudutasid mind eriliselt. Ma ei pea siinkohal paljuks need sõnad ka siin tõlgituna teie ette tuua, sest võibolla on see meile kõigile aeg-ajalt heaks meeldetuletuseks:

Kui vaid oskaksin lugeda su mõtteid,
Saaksin olla see, keda vajad
Ma oskan ju suurepäraselt hoolitseda kõigi teiste eest, peale iseenda.
Kui ma käitun väga hästi
Kui ma naeratan piisavalt palju
Võibolla saaksin muuta iseennast teiste ees, kuniks sobitun nendega

Ilmselt kaotasin iseend
Püüdes olla keegi teine
Niisiis laulan laulu, mida vaid mina saan laulda
Meloodiat, mida peale minu keegi ei tea
Võiksin teeselda ja olla miljonit erinevat viisi
Aga vahest parim, mida teha saan, on olla mina ise

Kui ma kunagi näitan oma nägu
Midagi ei jää siis enam peitu
Kas siis keegi üldse jääks minuga, kui nad näevad 
On kergem hoida oma suu kinni
On kergem lihtsalt nõustuda
Ja panna oma süda karpi, keerata lukk kinni ja peita võti ära

Ilmselt kaotasin iseend
Püüdes olla keegi teine
Niisiis laulan laulu, mida vaid mina saan laulda
Meloodiat, mida peale minu keegi ei tea
Võiksin teeselda ja olla miljonit erinevat viisi
Aga vahest parim, mida teha saan, on olla mina ise

Mul on, mida öelda
Ma ei suuda seda endas hoida
Maailm vajab rohkem inimesi,
Kes on tõeliselt elus!
Ja minul on hääl,
Ja mul on nimi.
See elu on kingitus,
Mitte eksitus!
Ma pean uskuma,
Et ma pole eksitus!

Niisiis laulan laulu, mida vaid mina saan laulda
Meloodiat, mida peale minu keegi ei tea
Võiksin teeselda ja olla miljonit erinevat viisi
Aga vahest parim, mida teha saan, on olla mina ise

Tony Andreson – New Life

Tony Andersoni loomingu avastasin juba aastaid tagasi ning see inspireerib mind alati! Muide, mitmed mu videoblogidki on tema loomingu taustal saanud elavaks. „New Life“ ehk Uus Elu on minu jaoks olnud väga kõnekas, sest veidi vähem, kui 3 aastat tagasi tegin oma elus väga olulise ja suure sammu. Tundsin, et mul ongi päriselt uus elu ja hakkasin nägema kogu eksistentsi hoopis teise nurga alt! Tohutu tänutunne, mis sellega avaldus, on minus täna iga päev ja kannab mind keerulistel hetkedel kitsaskohtadest leebelt läbi. 

Iga päev on uus algus ja iga päev sünnitab uue elu, iseasi, kas me oskame seda märgata ja hinnata. Ja kui nii võtta, siis iga hetk on surm ja sünd. Sageli näeme uue elu algust siis, kui sünnib laps, kuid tegelikkuses on ka iga päev oma päikesetõusuga uue elu algus! Minge sel aastal kasvõi üks kord loodusesse ja tunnistage päikesetõusu, kuulake siis seda muusikapala ja öelge siis mulle kah, mida tundsite ja taipasite! Mis see hetk teile andis ja näitas? 

Händel – Lascia chi’o pianga

Antud teos on üks kaunemaid laule, mis puudutab hinge väga sügavalt. Händel kirjutas ooperi „Rinaldo“ aastal 1711. Antud ooper on väidetavalt esimene itaaliakeelne ooper, mis kirjutati spetsiaalselt Londonis esitlemiseks. Wikipedias kirjutab, et esmaettekanne toimus 24. veebruaril, Londonis Kuninglikus Teatris. Kogu ooper räägib ajastule omaselt armastusest, sõjast ja lunastusest. Lascia chi’o pianga on aga üks kuulsaimatest osadest ooperis ning tänapäeval esitatakse seda kontsertitel ka iseseisva numbrina. Laulu sõnad ütlevad: „Las ma kurvastan oma kurja saatuse üle ja igatsen oma vabadust! Oma kannatuste eest palun ma halastust“.

Kui ma esimest korda seda laulu kuulsin, olin ma veel kooliõpilane ning mu pinginaaber kuulas seda korduvalt tol ajal kassett-playeri pealt. Ikka kerides jälle tagasi ja siis jälle kuulates. Mäletan üht inglise keele tundi, kus ta andis kõrvaklapid ka mulle. Sealt saadik ka edaspidi jagasime omavahel uusi muusika-avastusi – meenuvad nt Raveli Bolero ja Orffi Carmina Burana, Verdi Nabucco orjade koor jne. 

Olgu mainitud, et sel perioodil elasin ma enamuse oma koolivälisest ajast meelsasti „Estonia“ teatris. Kuna tol ajal töötas ema teatris, õnnestus mul õhtuti vaikselt hiilida teatrisaali ja vaadata repertuaar otsast lõpuni ja siis veel korra ja siis veel korra.. ooperid, balletid ja operetid... Üheks lemmikumaks oli muide Verdi La Traviata.. Kuna aga alates 11. klassist alates töötasin ka ise kõrvalmajas Eesti Kontserdis, jätkus mu muusikaga totaalselt läbi-imbunud elu rõõmsalt edasi – kuuldes ära kõik, mis tol ajal üldse kontserdisaalis menüüs pakuti.

Ravel – Bolero

Tundub, et selle pala vägi ja jõud ning tõus ja mõõn peegeldab selgelt inimese elukulgu ka üldisemalt. Algus on vaikne ja sujuv, kuid kasvab edenedes suureks ja võimsaks, kust ei ole puudu mitte ükski oluline emotsioon.

Lihtsalt nautige!

Arvo Pärt – Ukuaru valss

See lugu on kuidagi väga... hmm... armas! Maestro Pärt on küll maailmakuulus, kuid meie, eestlaste, jaoks on ta ikka selline oma... klaveripala Ukuaru valss on äärmiselt lihtne, kerge ja armas, kuid poeb hinge, nagu üks väike laps poeb ema sülle veidikeseks puhkama. Selle loo lisandiks minu jaoks on ka meri. Laulasmaa, kus asub täna Pärdi keskus, on mulle väga oluline paik, kuhu lähen metsaõhku nuusutama või mere ääres päikeseloojangut nautima üsna sageli. Selles paigas on eriliselt hõrk ja kõrge „vaib“ – soovitan soojalt kõigile!

Liis