Suurte muutuste tuules…

Täna, just praegune hetk ja sekund on õige hetk minu elus teha jälle otsuseid. 

Viimatine otsus toimus mu elus ca aasta tagasi. Ma võin julgelt öelda, et see oli “miljon korda” murranguline! Kes ütles mulle hiljem, et see oli kvanthüpe, kes uuris, mis minuga juhtunud on, kes vaatas suu ammuli, kes imetles, kes kahtles, kes kadestas ja kes vaikis. Aga tegelikult ei tea mitte keegi, mis minus toimus. Päriselt ei tea mitte keegi, mis minu sees toimub ka praegu. Mis toimub iga hingetõmme, mis toimub iga silmapilk. Millised kvanthüpped, muutused, taipamised, õnnistused!? Millised surmad ja taassünnid toimuvad meis kõigis iga nanosekund! 

Aga ma tean üht – elus on palju, kohe väga palju seda, mida me ei näe oma silmadega, mida ei kuule kõrvaga, mida me ei saa puudutada. Ja teadmine ning tunnetus sellest ajab iga inimese vahel natuke hulluks. Kuidas panna sõnadesse seda, millele ei ole sõnu veel välja mõeldud?! Kuidas anda edasi kõike seda, mis toimub rakutasandil meie sees?! Öeldakse, et kommunikatsioon on elus kõige tähtsam. Ja ometi oleme unustanud ära selle, mida see tähendab suures pildis. Me kommunikeerume igapäevaelus mõistuse tasandil. Aga ka siis mitte alati silmast silma. Kas inimestel on kadunud julgus teineteisele silma vaadata ja rääkida südamest südamesse? Miks see on läinud nii, et ka ühe sõna välja ütlemine nõuab tohutut pingutust? “Ma parem kirjutan”, siis ei lähe mõte/sõnum kaotsi… 

Mu hea lugeja – ma soovin, et me vaataksime rohkem silma ja räägiksime südamest südamesse, mitte mõistusest mõistusesse.  Ma soovin, et me tajuksime rohkem tunnetega, mitte sõnadega. Ma soovin, et me ei alahindaks tunnete ja sügavate alateadvuses olevate tajude olemasolu ja mõjuvõimu! Ma soovin, et me kõik saaksime kommunikeeruda rohkem iseenda sisemaailmaga, mitte välismaailmaga. Ma soovin, et igapäevane sigin-sagin ei viiks meid enda sügavatest vajadustest ja nende rahuldamistest nii kaugele eemale, et jääme haigeks. Ma soovin, et me lubaksime olla endal rohkem maskideta, ausad ja seda väljendada. Ma soovin, et me ei mõistaks hukka teiste ausust (olgugi, et vahel teeb see haiget). Ma soovin, et me ei annaks nii palju hinnanguid, et me ei esitaks nõudmisi ja tingimusi nii endale, teistele, kui ka elule endale. Ma soovin, et me ei lükkaks edasi oma ELU ELAMIST! Ma soovin, et me kõik otsustaksime hakata elama nii, et meist jääks jälg järeltulevatele põlvedele, kes saaksid sellest õppida ja väärtustada ja jälle järgnevatele põlvkondadele rõõmuga edasi anda. Ma soovin meile kõigile rohkem tolerantsust ja leppimist, et kõik ei ole alati nii, nagu me oleme arvanud, et PEAKS olema. Ma soovin, et me julgeksime olla rohkem need, kes me algupäraselt oleme olnud, mitte need, kelleks ühiskond meid on vorminud. Ma soovin, et oskaksime väärtustada elus rohkem pisiasju, sest siis näeme ka suuremas pildis suuremat väärtust. Ma soovin ka seda, et me julgeksime olla haavatavad.

Minu kutsumus on olnud alati olla inimeste jaoks olemas. Nende jaoks, kes vajavad oma elus teinekord kedagi, kes ulataks abikäe, kui ise enam ei oska või ei jaksa. Läbi omaenese teekonna, kus olen käinud ilmselt ära kõigis raskemates ja vähem raskemates olukordades, tean, kui raske on küsida abi. Aga kui ühel hetkel julgesin tunnistada, et üksi enam ei jaksa, siis muutus kõik. Niisiis, minu juurde saad tulla rahuliku südamega ilma pelgamata hukkamõistu, hinnanguid või üleolevat suhtumist ja probleemidele paanilist vastuste leidmist. Anna endale kasvõi üksainus võimalus. See võib olla see, mis juhatab sind edasi sellele teele, mida mööda pididki kõndima. Kui vaja, olen su kõrval mõnda aega ja toetan.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga